Riigivõimu ringkaitse ja kodanik kui alati nõrgem pool

See on ilus ideaal. Aga õigusriigi tegelik test ei ole see, kuidas riik ennast kirjeldab. Tegelik test on see, kuidas riik käitub siis, kui kodanik on ebamugav, konfliktne, valjuhäälne, varem eksinud või avalikult riigi esindajaid kritiseerinud.

Just selles punktis tekibki kõige olulisem küsimus:

Kas riik suudab jääda riigiks ka siis, kui kodanik on riigile ebameeldiv?

Kui vastus on jah, on tegemist tugeva õigusriigiga. Kui vastus on ei, hakkab riik vaikselt nihkuma ohtlikumasse vormi. Siis ei ole seadus enam neutraalne raamistik, vaid võib muutuda institutsionaalseks jõuks, mille kaudu süsteem kaitseb iseennast kodaniku eest.

Seda võib nimetada riigivõimu ringkaitseks.

Ringkaitse ei tähenda tingimata seda, et kõik süsteemis osalejad lepivad teadlikult kokku, et kedagi kaitsta või kedagi survestada. Palju sagedamini on ringkaitse peenem. See tekib siis, kui ametkonnad hakkavad automaatselt eeldama, et riigi esindaja on usaldusväärsem kui kodanik. See tekib siis, kui kodaniku küsimusi käsitletakse tüütuse, agressiooni või pahatahtlikkusena, mitte kontrolliõiguse väljendusena. See tekib siis, kui ametniku võimalik eksimus vajub menetluslikku udusse, kuid kodaniku eksimus jääb nähtavaks aastateks.

Ringkaitse kõige ohtlikum vorm ei ole avalik kurjus. See on vaikne institutsionaalne enesesäilitamine.

Ja selle vastas seisab peaaegu alati üks inimene.

Kodanik.

Üksikisik.

Keegi, kellel ei ole ministeeriumi, kommunikatsiooniosakonda, riigi õigusressurssi, registritele ligipääsu, ametlikku autoriteeti ega võimet oma versiooni halduskeeles igavesti edasi toota.

Sellises konfliktis on kodanik alati nõrgem pool, isegi siis, kui ta on ise olnud ekslik, ebamugav või varasemalt vastutust kandnud.

Eksinud inimene ei kaota õigust proportsionaalsele kohtlemisele

Õigusriigi üks keerulisemaid põhimõtteid on see, et inimese varasem eksimus ei muuda teda riigi ees kaitsetuks objektiks.

Kui inimene on kunagi ettevõtluses eksinud, jätnud maksukohustuse täitmata, osalenud läbikukkunud ärides, saanud vastutusotsuse, sattunud pankrotimenetlusse või pidanud tunnistama, et tema tegevuse tagajärjed olid teistele kahjulikud, siis sellest ei järeldu, et riik võib temaga edaspidi teha mida tahab.

Vastupidi.

Mida nõrgem on inimese positsioon, seda täpsem peab olema riigi käsi.

Mida rohkem inimene on juba menetletud, seda tugevam peab olema põhjendus uue menetluse jaoks.

Mida kauem on riik teda jälginud, nõudnud, hinnanud ja karistanud, seda rangemalt peab küsima, kas järgmine riiklik samm täidab veel õiguspärast eesmärki või on muutunud lihtsalt surve jätkamiseks.

E.L.-i juhtumi ümber kerkiv küsimus ei pea olema see, kas E.L. on olnud laitmatu. Selline küsimus oleks liiga lihtne ja isegi eksitav. Inimene võib olla teinud vigu. Inimene võib olla olnud riigi jaoks problemaatiline. Inimene võib olla ise tunnistanud, et tema varasem tegevus ei olnud ideaalne. Inimene võib olla kogenud maksuvõlga, vastutusotsust, pankrotimenetlust ja muid õiguslikke tagajärgi.

Aga õigusriik ei tohi öelda: kuna inimene on kord eksinud, siis tema suhtes võib menetluslikku jõudu kasutada lõputult.

Selline loogika oleks õigusriigi sisemine lagunemine.

Karistus ei tohi muutuda inimese seisundiks.

Menetlus ei tohi muutuda inimese identiteediks.

Riiklik kahtlus ei tohi muutuda alaliseks varjuks, mida inimene kannab ka siis, kui konkreetne menetluslik eesmärk on juba ammendunud või muutunud ebaselgeks.

Kui riik on inimese suhtes juba nõude esitanud, vastutusotsuse teinud, pankrotimenetluse läbi viinud või võlgadest vabastamise protsessi lubanud, siis peab iga uus riiklik samm olema eriti selgelt põhjendatud. Muidu ei paista riik enam õigust rakendava institutsioonina, vaid süsteemina, mis ei lase inimesel kunagi tagasi inimeseks muutuda.

Proportsionaalsus ei kaitse süütuid, vaid kõiki

Proportsionaalsuse põhimõtet mõistetakse sageli valesti. Mõnikord arvatakse, et proportsionaalsus on justkui pehme halastus headele inimestele. Tegelikult on proportsionaalsus kõige vajalikum just nende puhul, kelle suhtes riigil on tugev sisemine kiusatus olla karm.

Kui inimene on meeldiv, rahulik ja koostööaldis, ei ole riigil raske jääda viisakaks. Kui inimene on korrektne, alandlik ja institutsioonide suhtes lugupidav, paistab riigi neutraalsus loomulik.

Raske hetk saabub siis, kui inimene on ebameeldiv.

Kui ta esitab kaebusi.

Kui ta kirjutab avalikult.

Kui ta räägib riigi esindajatest teravalt.

Kui ta uurib nende varalisi seoseid.

Kui ta küsib ebamugavaid küsimusi.

Kui ta ei näi kahetsevat riigile sobival viisil.

Just sellises olukorras peab õigusriik endalt küsima: kas me menetleme asja või inimest? Kas me lahendame konkreetset õiguslikku probleemi või reageerime isikule, kes meid ärritab?

Proportsionaalsus tähendab, et riik ei kasuta rohkem jõudu, kui eesmärgi saavutamiseks vajalik. See tähendab ka seda, et riik ei jätka menetluslikku survet lihtsalt seetõttu, et inimene on süsteemile ebamugav. See tähendab, et riik ei maskeeri emotsionaalset või institutsionaalset ärritust avaliku huvina.

Kui riik tahab väita, et menetlus on vajalik, peab ta suutma öelda, mida menetlusega saavutatakse.

Kas leitakse vara?

Kas kaitstakse võlausaldajaid?

Kas hoitakse ära uus kahju?

Kas kontrollitakse konkreetset ja tõendatud riski?

Kas avalikul rahal on mõistlik eesmärk?

Kui need vastused on selged, võib riiklik samm olla põhjendatud.

Kui vastused muutuvad üldiseks, tehniliseks või ringikujuliseks — “menetleme, sest menetlemiseks on alus; alus on see, et menetlus käib” — siis hakkab õigusriik muutuma iseenda paroodiaks.

Kodanik ei pea tõestama oma täiuslikkust, et küsida riigilt selgust

Üks ringkaitse tüüpilisi mehhanisme on kodaniku moraalne diskvalifitseerimine.

Kui kodanik küsib riigilt ebamugava küsimuse, ei vastata alati küsimusele. Selle asemel vaadatakse küsijat. Kes ta on? Mis on tema taust? Kas tal on maksuvõlad? Kas tal on ärikeeld? Kas ta on olnud pankrotis? Kas ta on kirjutanud teravalt? Kas ta on ametnike suhtes ebaviisakas olnud? Kas ta on ise varem eksinud?

Selline taust võib olla teatud kontekstis asjakohane. Aga ta ei tohi muutuda universaalseks suitsukatteks.

Kui inimene küsib, miks tema pereliikme andmeid vaadati, siis sellele küsimusele ei saa vastata inimese minevikuga.

Kui inimene küsib, miks avaliku raha eest jätkatakse tema suhtes perspektiivitu või ebaselge eesmärgiga menetlust, siis sellele ei saa vastata üksnes sellega, et inimene on varem olnud problemaatiline.

Kui inimene küsib, kas tema suhtes tegutsev ametnik on ikka neutraalne, siis sellele ei saa vastata ainult väitega, et inimene ise on ebameeldiv.

Kodanik ei pea olema pühak, et riigilt selgust nõuda.

Kodanik ei pea olema ideaalne ettevõtja, et temal oleks õigus andmekaitsele.

Kodanik ei pea olema meeldiv, et ametnik peaks jääma erapooletuks.

Kodanik ei pea olema varasema veata, et riik peaks oma võimu kasutamist põhjendama.

See ongi õigusriigi tuum: riik ei kaitse ainult sümpaatseid inimesi. Riik peab kaitsma ka neid, kelle suhtes enamikul inimestel võib olla sisemine soov öelda: “Ta on ise süüdi.”

Võib-olla on inimene mõnes asjas ise süüdi. Aga sellest ei tulene, et riik võib muutuda ebaproportsionaalseks.

Kui riiki esindavad inimesed, kelle enda läbipaistvus on küsimärgi all

Siin muutub probleem veel teravamaks.

Riigivõimu usaldus ei sõltu ainult seaduse tekstist. See sõltub ka inimestest, kes seadust rakendavad. Kodanik ei kohtu abstraktse riigiga. Ta kohtub ametniku, ametkonna, kirja, otsuse, päringu, avalduse ja menetlusliku sammuga.

Kui riiki esindav inimene nõuab kodanikult absoluutset selgust, kuid tema enda avaliku tegevuse ümber tekivad läbipaistvuse küsimused, siis tekib paratamatu institutsionaalne pinge.

See ei tähenda automaatselt, et ametnik on midagi rikkunud.

See ei tähenda automaatselt, et kõik tema tegevused on ebaseaduslikud.

See ei tähenda automaatselt, et iga kinnisvaratehing, aruanderida või seotud isiku tehing oleks probleemne.

Aga õigusriigi optikas ei piisa alati sellest, et inimene ütleb: “Kõik on korrektne.”

Kui ametnik või avaliku rolliga isik tegutseb valdkonnas, kus ta hindab teiste inimeste maksejõuetust, vastutust, aruandlust, vara liikumist ja ettevõtluslikku distsipliini, siis tema enda avalik pilt peab taluma sama tüüpi kontrolli. Mitte isikliku kättemaksuna. Mitte mainekahju tekitamise eesmärgil. Vaid seetõttu, et kontrollija peab olema kontrollitav.

Kui avalikkusele jääb mulje, et tavalise ettevõtja puhul nõutakse maksimaalset dokumentaalset selgust, kuid avaliku rolliga inimese enda varalise või ettevõtlusliku pildi puhul muutuvad vastused hägusaks, tehniliseks või kõrvalejuhtivaks, siis kannatab kogu riigi usaldus.

Riik ei tohi paista süsteemina, kus allapoole kehtib läbipaistvus ja ülespoole kehtib tõlgendamine.

Riik ei tohi paista süsteemina, kus kodanikult nõutakse dokumente, aga ametniku kohta öeldakse, et küsimused on ebamugavad.

Riik ei tohi paista süsteemina, kus inimese minevik teeb ta igavesti menetletavaks, kuid avaliku võimu esindaja enda küsimused muutuvad eraeluliseks müraks.

Selline asümmeetria ongi ringkaitse psühholoogiline alus.

Läbipaistmatus ei pea tõestama süüd, et kahjustada usaldust

Avalikus arutelus tehakse sageli üks lihtsustatud viga. Arvatakse, et kui lõplikku süüd ei ole tõestatud, siis ei ole ka probleemi.

Õiguslikus mõttes on see osaliselt õige. Kedagi ei tohi käsitleda süüdlasena ilma pädeva otsuseta. Avalik artikkel ei ole kohus. Kahtlus ei ole süüdimõistmine. Optika ei ole tõend. Küsimus ei ole lõplik fakt.

Aga institutsionaalse usalduse mõttes on asi keerulisem.

Usaldust ei kahjusta ainult tõestatud rikkumine. Usaldust kahjustab ka olukord, kus inimene ei saa aru, miks riik vastab ühele küsimusele jõuga ja teisele küsimusele vaikusega.

Usaldust kahjustab see, kui kodanik näeb, et tema suhtes kasutatakse riigi kõiki formaalseid võimalusi, kuid riigi enda võimalike eksimuste puhul tekib seletamatu ettevaatus.

Usaldust kahjustab see, kui andmepäringu, menetlusliku innukuse, avaliku raha kasutamise või ametniku erapooletuse kohta esitatud küsimused jäävad vastuseta või mattuvad tehnilistesse selgitustesse.

Võib-olla on iga samm eraldi põhjendatav.

Võib-olla on iga otsus eraldi seaduslik.

Võib-olla on iga tehing eraldi kaitstav.

Aga kodanik ei vaata riiki alati üksikute paragrahvide kaupa. Kodanik näeb mustrit.

Kui muster ütleb, et nõrgemat survestatakse ja tugevamat kaitstakse, on usaldus juba kahjustatud.

Sellises olukorras ei saa riik piirduda väitega, et formaalselt on kõik korras. Riik peab suutma näidata, miks see ka sisuliselt õiglane paistab.

Õigusriik ei ole ainult seaduslikkuse masin. Õigusriik on ka usalduse arhitektuur.

Kui menetlus muutub moraalseks kasvatuseks

Üks ohtlik märk riiklikus menetluses on see, kui õiguslik keel hakkab märkamatult muutuma moraalseks kasvatuseks.

Ametnikul on õigus nõuda dokumente. Ametnikul on õigus esitada küsimusi. Ametnikul on õigus teha menetluslikke otsuseid. Ametnikul on õigus kaitsta avalikku huvi seaduse piires.

Aga ametnikul ei ole õigust muuta menetlust inimese iseloomu parandamise projektiks.

Riik ei pea õpetama kodanikku olema “parem inimene”. Riik ei pea sundima kodanikku tundma riigile sobivat häbi. Riik ei pea nõudma, et kodanik oleks emotsionaalselt meeldiv, suhtluslikult alandlik või psühholoogiliselt kuulekas.

Kui inimene rikub seadust, tuleb tegeleda rikkumisega.

Kui inimene võlgneb raha, tuleb tegeleda võlaga.

Kui inimene varjab vara, tuleb seda tõendada ja menetleda.

Kui inimene on agressiivne või ähvardav, tuleb reageerida sellele konkreetsele käitumisele seaduslikult.

Aga riik ei tohi kasutada menetlust selleks, et inimest murda, kasvatada, alandada või sundida teda riigi esindaja ees moraalselt põlvitama.

Selles mõttes on E.L.-i juhtumi ümber kerkiv laiem küsimus eriti oluline. Kui inimene on juba olnud riikliku surve all, kui ta on juba kandnud oma varasemate tegude tagajärgi, kui tema majanduslik positsioon on nõrk ja tema maine on avalikult kahjustatud, siis peab riik olema väga ettevaatlik, et iga uus samm ei näiks lihtsalt ühe ebamugava inimese jätkuva taltsutamisena.

Õigusriik ei taltsuta. Õigusriik menetleb.

See erinevus on väike ainult paberil. Inimese elus on see tohutu.

Avalik raha ja perspektiivitu menetluse küsimus

Kui riik kasutab avalikku raha inimese suhtes menetluse jätkamiseks, peab olema arusaadav, mida selle rahaga saavutatakse.

See on eriti oluline juhul, kui menetlus puudutab vana võlga, pankrotis või sisuliselt varatut isikut, juba tehtud vastutusotsust või olukorda, kus uus menetluslik samm ei näi väljastpoolt pakkuvat selget majanduslikku tulemust.

Riigi ressursid ei ole abstraktsed. Iga menetlus maksab. Iga kiri maksab. Iga ametniku tund maksab. Iga vaidlus, kohtumine, dokument ja avalik kommunikatsioon maksab. Kui menetluse tulemusena ei leita vara, ei kaitsta realistlikult võlausaldajaid, ei taastata olulist õiguskorda ega saavutata selget avalikku eesmärki, siis tekib õigustatud küsimus: kas riik kasutab raha õigusemõistmiseks või lihtsalt jõupositsiooni pikendamiseks?

Kui kodanik peab iga arve, iga võla, iga tehingu ja iga vea eest vastutama, peab riik samuti vastutama selle eest, miks ta maksumaksja raha kasutab.

Avalik huvi ei ole maagiline sõna, mis lõpetab arutelu.

Avalik huvi peab olema seletatud.

Avalik huvi peab olema kontrollitav.

Avalik huvi peab olema proportsionaalne.

Kui riik ütleb, et menetlus on avalikes huvides, peab ta suutma selgitada, kelle huvi see täpselt kaitseb, millise tulemuse nimel tegutsetakse ja miks sama eesmärki ei saa saavutada väiksema koormusega.

Muidu võib avalik huvi muutuda riiklikuks dekoratsiooniks, mille taha peidetakse institutsionaalne kangekaelsus.

Andmepäring kui võimu psühholoogiline signaal

Riiklik andmepäring ei ole tavakodaniku jaoks kunagi neutraalne asi.

Ametniku jaoks võib registripäring olla tehniline toiming. Süsteem avaneb, nimi sisestatakse, kinnistu või muu andmestik kuvatakse, tööülesanne jätkub. See võib tunduda kuiv, bürokraatlik ja emotsioonitu.

Kodaniku jaoks on sama asi teistsugune.

Kodanik tajub, et riik vaatab teda.

Riik vaatab tema vara.

Riik vaatab tema perekonda.

Riik vaatab tema seoseid.

Riik näeb asju, mida tavaline inimene ei saa riigi kohta samal viisil näha.

Kui selline vaatamine toimub selge seadusliku aluse, põhjendatud menetluse ja dokumenteeritud eesmärgiga, võib see olla õigustatud. Aga kui päringu alus jääb ebaselgeks, kui seotud ametkond ei tundu asjasse puutuv, kui kodanikule ei öelda piisavalt selgelt, kes vaatas ja miks vaatas, siis muutub päring võimu psühholoogiliseks signaaliks.

See signaal ütleb: me saame sind vaadata.

Ja kui kodanik on juba riigiga konfliktis, võib see signaal mõjuda hirmutamise, surve või hoiatuse moodi isegi siis, kui keegi sellist eesmärki ametlikult ei tunnista.

Just seetõttu peab riik olema andmepäringute puhul erakordselt läbipaistev. Kui päring oli seaduslik, tuleb näidata õiguslik alus. Kui päring oli ekslik, tuleb näidata vastutaja ja tagajärg. Kui päring oli lubamatu, tuleb selgitada, kuidas see juhtus ja kuidas välistatakse kordumine.

Kõige halvem võimalik lahendus on öelda kodanikule sisuliselt: jah, midagi oli valesti, aga me ei ütle sulle piisavalt, kes, miks ja kuidas.

Sellisel hetkel ei kaitse riik enam usaldust. Ta toodab kahtlust.

Ringkaitse ei pea olema vandenõu

Riigivõimu ringkaitset ei pea kujutama primitiivse vandenõuna. Tavaliselt ei ole vaja ette kujutada suitsust tuba, kus ametnikud lepivad kokku, kuidas kodanikku survestada või oma inimest kaitsta.

Palju usutavam ja ohtlikum on tavaline institutsionaalne psühholoogia.

Ametnik usaldab teist ametnikku rohkem kui kodanikku.

Ametkond kaitseb oma mainet.

Juht ei taha avalikult tunnistada, et alluv eksis.

Kommunikatsiooniosakond pehmendab vastust.

Jurist kirjutab lause nii tehniliseks, et tavainimene ei saa sellest enam aru.

Vastutus hajub.

Küsimus muutub menetluseks.

Menetlus muutub kirjaks.

Kiri muutub viiteks.

Viide muutub vaikuseks.

Lõpuks ei kaitse keegi justkui kedagi, aga kodanik ei saa ikka vastust.

See ongi ringkaitse tegelik vorm: mitte üks suur vale, vaid palju väikeseid institutsionaalseid refleksliigutusi, mille tulemusena süsteem jääb kaitstuks ja inimene jääb üksi.

Õigusriigi tugevus seisneb võimes see refleks peatada.

Tugev riik ei pea kartma, et ametniku eksimuse tunnistamine hävitab institutsiooni. Vastupidi. Tugev riik ütleb: jah, siin oli probleem; siin on vastutaja; siin on põhjus; siin on parandus; siin on piir, et see ei korduks.

Nõrk riik ütleb: kõik toimus vastavalt korrale, kuid me ei saa rohkem kommenteerida.

Väliselt on teine variant mugavam. Sisuliselt on esimene variant ainus, mis usaldust kasvatab.

Kodanik kui nõrgem pool ei tähenda kodanikku kui süütut poolt

On oluline teha üks selge eristus.

Öelda, et kodanik on riigi ees nõrgem pool, ei tähenda, et kodanik on alati õiguslikult süütu, moraalselt laitmatu või faktides eksimatu.

Kodanik võib valetada.

Kodanik võib manipuleerida.

Kodanik võib oma vastutust vähendada.

Kodanik võib olla vihane, solvav, takistav või ebameeldiv.

Kodanik võib olla teinud raskeid vigu.

Aga isegi sellisel juhul jääb riik tugevamaks pooleks.

Riigil on menetluslik jõud. Riigil on ligipääs andmetele. Riigil on ametlik keel. Riigil on institutsionaalne mälu. Riigil on avaliku usaldusväärsuse eeldus. Riigil on võimalus teha otsuseid, mis mõjutavad inimese vara, mainet, perekonda ja tulevikku.

Seetõttu ei pea kodanik olema süütu selleks, et riik peaks olema õiglane.

Just vastupidi: riigi õiglus muutub kõige olulisemaks siis, kui kodanik ei ole sümpaatne.

Kui riik suudab olla õiglane ainult heade inimeste suhtes, ei ole see õigusriik. See on maitse-eelistusega võim.

Õigusriik peab olema õiglane ka ebamugava inimese suhtes.

E.L.-i juhtumi avaliku huvi tähendus seisnebki selles, et see ei ole lihtne lugu süütust kodanikust ja halvast riigist. Selline lihtsustus oleks liiga mugav. Palju olulisem on küsida: kas riik suutis ka keerulise, varem eksinud ja konfliktse inimese suhtes säilitada omaenda standardi?

See on palju rangem küsimus.

Ja just see küsimus on õigusriigi jaoks palju tähtsam.

Kui kontrollija kontrollitavus kaob

Õigusriigi sisemine sümmeetria sõltub ühest lihtsast põhimõttest: kontrollija peab olema kontrollitav.

Kui riik kontrollib kodanikku, peab kodanikul olema õigus küsida, kuidas riik kontrollib.

Kui ametnik nõuab dokumente, peab ametniku enda tegevus olema dokumenteeritud.

Kui ametkond teeb päringu, peab olema selge päringu alus.

Kui riik kulutab avalikku raha, peab olema selge eesmärk.

Kui ametnik osaleb konfliktis, peab olema nähtav tema erapooletus või vähemalt mehhanism, mis erapooletuse kahtlust maandab.

Kui avaliku rolliga inimese enda ümber tekivad läbipaistvuse küsimused, peab ta suutma taluda sama avalikku optikat, mida tema valdkond teistele rakendab.

Kui see sümmeetria kaob, tekib kodanikul lihtne ja hävitav tunne: nemad võivad küsida minult kõike, aga mina ei saa neilt midagi.

Selline tunne on õigusriigi jaoks mürgine.

See ei hävita usaldust ühe hetkega. See sööb usaldust aeglaselt. Kodanik hakkab arvama, et riik on tugev ainult allapoole. Et ametlik keel on kilp, mitte selgitus. Et menetlus on alati kodaniku kohustus, kuid harva riigi vastutus. Et ametniku eksimus on “asjaolu”, kodaniku eksimus aga “iseloom”.

Kui selline arusaam kinnistub, ei aita enam loosungid läbipaistvusest.

Aitab ainult tegelik läbipaistvus.

Mida riik peaks sellises olukorras tegema?

Kui riik tahab sellistes juhtumites usaldust taastada, ei pea ta alustama suurest retoorikast. Ta peab alustama väga lihtsatest asjadest.

Esiteks peab riik selgelt eristama inimese varasema vastutuse ja tema praegused õigused. See, et inimene on varem eksinud, ei tähenda, et tema tänased andmekaitse-, menetlus- ja põhiõigused oleksid nõrgemad.

Teiseks peab riik iga jätkuva menetluse puhul ütlema, millist eesmärki menetlus täidab. Mitte üldsõnaliselt, vaid sisuliselt. Kui menetlus ei tooda realistlikku tulemust, tuleb küsida, kas selle jätkamine on õigustatud.

Kolmandaks peab riik andmepäringute puhul olema äärmiselt täpne. Kodanikul peab olema arusaadav, kes tema või tema lähedase andmeid vaatas, millisel alusel ja millise eesmärgiga, kui seadus seda teavet ei piira. Kui teavet piiratakse, peab ka piirang olema põhjendatud.

Neljandaks peab riik isikliku konflikti kahtluse korral suutma näidata neutraalsusmehhanismi. Kui konkreetne ametnik on sattunud avaliku vaidluse keskmesse, võib olla mõistlik, et suhtlust, hindamist või avalikku kommunikatsiooni kannab edasi neutraalsem isik või üksus.

Viiendaks peab riik avaliku rolliga inimeste enda läbipaistvuse küsimusi käsitlema mitte rünnakuna, vaid usalduse probleemina. Kui kõik on korrektne, peaks dokumentaalne selgitus olema parim kaitse.

Kuuendaks peab riik loobuma hoiakust, et kriitiline kodanik on automaatselt pahatahtlik. Mõnikord on kriitiline kodanik tüütu. Mõnikord on ta liialdav. Mõnikord on ta ebaviisakas. Aga mõnikord näeb ta midagi, mida süsteem ise näha ei taha.

Riigi ülesanne ei ole kodanikku armastada.

Riigi ülesanne on talle vastata.

Õigusriik ei saa olla ainult tugevate keel

Õigusriigi kõige ohtlikum hetk saabub siis, kui seadus hakkab kõlama ainult tugeva poole keeles.

Kui riik ütleb, et kõik toimub seaduse järgi, aga kodanik ei saa aru, miks tema suhtes jõudu kasutatakse.

Kui ametkond ütleb, et kõik on kontrolli all, aga kodanik ei saa teada, kes tema andmeid vaatas.

Kui ametnik ütleb, et menetlus on avalikes huvides, aga avalikkus ei näe, millist tulemust menetlus toob.

Kui avaliku rolliga inimene ütleb, et tema kohta esitatud küsimused on ebaõiglased, aga samal ajal on tema ametlik maailm harjunud teistelt inimestelt palju karmimaid vastuseid nõudma.

Sellisel juhul ei pruugi probleem olla ühes konkreetses otsuses. Probleem on keeles, milles riik ennast kaitseb.

Kui riik kasutab seadust selleks, et kodanikule selgitada, on seadus usalduse tööriist.

Kui riik kasutab seadust selleks, et kodaniku küsimus sulgeda, muutub seadus võimu tööriistaks.

See vahe on kogu loo keskmes.

Õigusriik ei saa olla ainult dokument, mida riik kodanikule ette loeb. Õigusriik peab olema suhe, kus kodanik võib ka riigilt küsida.

Ja kui kodanik küsib, ei tohi riik vastata ringkaitsega.

Satiiriline vahepilt: klaasmaja, kus aknad on ühesuunalised

Satiiriliselt võiks kogu olukorda kirjeldada kui klaasmaja, mille aknad töötavad ainult ühes suunas.

Kodanik seisab toas. Tema arved, võlad, ettevõtted, kinnistud, sugulased, e-kirjad, registrijäljed ja avalikud konfliktid on kõik nähtaval. Riik vaatab sisse ja ütleb: läbipaistvus on demokraatia alus.

Siis astub kodanik akna juurde ja proovib välja vaadata.

Ta küsib: kes mind vaatas?

Ta küsib: miks mu pereliikme vara kontrolliti?

Ta küsib: miks menetlus jätkub?

Ta küsib: kas ametnik, kes minu suhtes tegutseb, on ise piisavalt läbipaistev?

Ta küsib: miks tavaline inimene peab kõike seletama, aga avaliku võimu esindaja kohta tekkinud küsimustele vastatakse uduga?

Ja järsku selgub, et klaas on peegelklaas.

Seest välja ei näe.

Riik ütleb: usaldage meid.

Kodanik küsib: miks?

Riik vastab: sest meie oleme riik.

Just selline hetk ongi ohtlik. Mitte sellepärast, et iga ametnik oleks paha või iga menetlus ebaõiglane. Vaid sellepärast, et niisugune optika hävitab tunde, et seadus on ühine ruum. Seadus hakkab paistma ruumina, kus ühed seisavad valguses ja teised varjus.

Õigusriik ei saa sellise peegelklaasi taga kaua usaldusväärne olla.

Kokkuvõte: riik peab olema kõige läbipaistvam just siis, kui kodanik on kõige ebamugavam

Riigivõimu ringkaitse probleem ei seisne ainult selles, et ametnikud võivad üksteist kaitsta. Probleem seisneb palju laiemas ja sügavamas asjas: kodanik võib jääda olukorda, kus ta peab riigile vastama igas detailis, kuid riik ise vastab talle üldsõnaliselt, tehniliselt või üldse mitte.

E.L.-i juhtumi avaliku huvi tähendus ei sõltu sellest, kas E.L. on olnud laitmatu inimene või ideaalne ettevõtja. Seda taustaküsimust võib arutada eraldi. Palju olulisem on põhimõte: isegi varem eksinud inimene ei kaota õigust proportsionaalsele, läbipaistvale ja erapooletule kohtlemisele.

Kui inimene on oma vigu tunnistanud või nende tagajärgi kandnud, ei tohi riik muuta tema minevikku alaliseks ettekäändeks, mille najal iga uus surve näib automaatselt õigustatud.

Kui riik jätkab menetlust, peab ta selgitama eesmärki.

Kui riik kasutab andmeid, peab ta selgitama alust.

Kui riik kulutab avalikku raha, peab ta selgitama tulemust.

Kui riiki esindavad inimesed, kelle enda avaliku tegevuse ümber tekivad läbipaistvuse küsimused, peab riik eriti selgelt näitama, et standard kehtib kõigile.

See ei ole rünnak riigi vastu. See on õigusriigi kaitse.

Õigusriik ei tähenda, et kodanik peab alati riiki kartma.

Õigusriik tähendab, et riik peab alati suutma kodanikule vastata.

Ja kõige rohkem peab riik vastama just siis, kui kodanik on ebamugav, nõrk, varem eksinud või avalikult kriitiline.

Sest kui riik suudab olla õiglane ainult meeldiva kodaniku suhtes, ei ole see veel õigusriik.

Õigusriik algab sealt, kus riik suudab olla õiglane ka inimese suhtes, kelle suhtes tal oleks kõige lihtsam olla ebaõiglane.