Veel rohkem armastatakse rääkida sellest, et avalik teenistus peab olema usaldusväärne. Avaliku sektori inimene ei esinda ainult iseennast. Ta esindab institutsiooni. Ta esindab riiki. Ta esindab seda, kuidas võim kodanikule paistab.
Just seetõttu ei ole Signe Viimsalu puhul avaliku huvi küsimus ainult see, kas üks või teine konkreetne tehing, menetlus või vastus oli formaalselt korrektne. Palju laiem küsimus on see, millise mulje tekitab kogu faktimuster kokku.
Tuleb olla täpne: faktidest ei saa teha psühholoogilist diagnoosi. Avalikust tegevusest ei saa lõplikult järeldada inimese sisemist loomust. Me ei saa dokumentide, aruannete, ametlike vastuste või kinnisvaratehingute põhjal öelda, milline inimene on eraelus, mida ta sisimas mõtleb või millised on tema tegelikud motiivid.
Aga avalikust tegevusest saab analüüsida personaalset optikat. Saab küsida, milline kuvand tekib. Saab küsida, kuidas inimene paistab kodanikule. Saab küsida, millist sõnumit saadab riik siis, kui kõrgel avalikul positsioonil oleva inimese ümber kuhjuvad küsimused, kuid vastused ei mõju tavalugejale piisavalt selgelt.
Ja just siin muutub Signe Viimsalu juhtum Eesti Vabariigi jaoks palju suuremaks kui ühe inimese isiklik maine.
Avalik persona ei ole eraomadus, vaid institutsionaalne signaal
Kui räägitakse inimese “isiksusest”, minnakse sageli liiga kiiresti psühholoogiasse. Hakatakse otsima omadussõnu, motiive, diagnoose või moraalseid hinnanguid. Avaliku võimu analüüsis on see halb tee.
Palju täpsem on rääkida avalikust personast.
Avalik persona tähendab seda, kuidas inimene paistab läbi oma rolli, otsuste, vastuste, vastuolude, seoste ja dokumenteeritud asjaolude. See ei ole sama mis tegelik sisemine isiksus. See on avaliku elu peegelpilt.
Signe Viimsalu avalik persona seostub esitatud materjalide põhjal korrastatud ärikeskkonna, maksejõuetuse, ettevõtjate vastutuse, aruandluse ja riikliku kontrolliga. Selline roll eeldab rangust. See eeldab selgust. See eeldab, et inimene ei nõua teistelt midagi sellist, mille osas tema enda avalik pilt jätab küsimused õhku.
Kui sama inimese ümber tekivad küsimused kinnisvaratehingute, seotud isikute tehingute, majandusaasta aruannete loetavuse, avaliku raha kasutamise ja ametkondlike päringute kohta, siis ei teki probleem ainult üksikutes faktides.
Probleem tekib rollide kooskõlas.
Kodanik vaatab ja küsib: kas inimene, kes esindab korda, paistab ise piisavalt korrastatud? Kas inimene, kelle ametkondlik maailm küsib teistelt selgitusi, annab ise piisavalt selgeid selgitusi? Kas inimene, kelle avalik roll on seotud läbipaistvusega, tekitab ise läbipaistvuse mulje?
Need küsimused ei ole isiklikud solvangud. Need on avaliku võimu optika küsimused.
Karmus teiste suhtes ja läbipaistvuse nõue enda suhtes
Riigil on õigus olla ettevõtjate suhtes nõudlik. Kui inimene juhib ettevõtet, peab ta täitma seadust. Kui aruanne on esitamata, tuleb vastutada. Kui maksud on maksmata, tuleb selgitada. Kui vara liigub ebaselgelt, tuleb küsida. Kui ettevõte muutub maksejõuetuks, võib avalik huvi olla reaalne.
Aga avaliku usalduse jaoks on oluline, et see nõudlikkus ei paistaks ühesuunaline.
Kui avaliku rolliga inimene esindab süsteemi, mis küsib teistelt ettevõtjatelt rangeid küsimusi, peab tema enda ettevõtluslik ja varaline avalik pilt olema eriti selge. Mitte ainult seaduslik. Mitte ainult tehniliselt kaitstav. Mitte ainult raamatupidajale arusaadav. Vaid ka tavakodanikule mõistetav.
Siin tekibki Signe Viimsalu avaliku persona põhiline optiline probleem.
Kui tema nimega seotud ettevõtete ümber esitatakse küsimusi kinnisvara, müügitulu, bilansside ja seotud isikute tehingute kohta, siis tavakodanik ei loe seda neutraalse raamatupidamisõppena. Ta loeb seda rollikonfliktina.
Ta küsib: miks peab tavaline ettevõtja olema klaaskapis, aga avaliku rolliga inimese enda ettevõtlus võib paista udusem?
Võib-olla on kõik korrektne. Võib-olla on igale tehingule olemas täpne seletus. Võib-olla on iga korter, iga aruanderida ja iga seotud isiku tehing raamatupidamislikult täiesti kaitstav.
Aga avaliku persona probleem ei teki ainult rikkumisest. See tekib ka siis, kui selgus ei ole piisavalt nähtav.
Kui vastused on tehnilised, aga küsimused moraalsed
Signe Viimsalu ümber tekkinud teemade üks keskne tunnus on see, et paljudele küsimustele võib olla tehniline vastus.
Miks ei paista kinnisvara müük müügitulus? Võib-olla sellepärast, et põhivara müük kajastub teisiti.
Miks tundub bilanss tavalugejale ebaselge? Võib-olla sellepärast, et raamatupidamislik klassifikatsioon ei ole intuitiivne.
Kuidas saab ettevõte osutada teenuseid ilma töötajateta? Võib-olla juhatuse liikme töö, teenuse sisseostmise või muu seadusliku vormi kaudu.
Miks käivitati avaliku raha eest perspektiivitu menetlus? Võib-olla ametkond nägi seal avalikku huvi, mida väljastpoolt ei nähta.
Miks ametniku nime ei avaldata? Võib-olla andmekaitselistel või personalimenetluse kaalutlustel.
Need kõik võivad olla tehnilised vastused.
Aga avalikkuse küsimus ei ole ainult tehniline. Avalikkuse küsimus on moraalne ja institutsionaalne: kas riik paistab aus, selge ja ühetaoline?
Kui kodanik tajub, et vastused on tehniliselt keerulised, kuid sisuliselt vältivad lihtsat selgust, siis usaldus väheneb. Riik võib öelda, et kõik on korrektne, aga kui kodanikule paistab pilt hägune, ei teki usaldust käsu peale.
Usaldus ei sünni sellest, et ametkond ütleb “usaldage meid”. Usaldus sünnib sellest, et dokument, tehing, vastus ja põhjendus on arusaadavad.
Võimu esteetika: kui ametnik paistab puutumatu
Iga riik loob oma võimuesteetika. See tähendab seda, kuidas võim välja näeb, kuidas ta räägib, kellele ta vastab, kellele ta ei vasta ja kuidas ta käitub kriitika all.
Signe Viimsalu juhtumi ümber tekkiv optika on selles mõttes Eesti riigi jaoks ebamugav. Kui kodanik näeb korraga ametkondlikku rangust, avaliku raha kasutamist, varalisi küsimusi, ettevõtete aruandluse küsimusi ja samal ajal puudulikult tajutavat selgitust, siis võib tekkida mulje, et riiklik positsioon annab kaitsekihi.
See mulje võib olla ebaõiglane. Võib-olla ei kaitse keegi kedagi. Võib-olla on kõik menetlused korrektsed. Võib-olla on kõik tehingud seaduslikud. Võib-olla on kõik aruanded põhjendatavad.
Aga optika on siiski oluline.
Kui avalikkus tajub, et tavalisele inimesele esitatakse karmid nõuded, kuid avaliku rolliga inimese puhul muutuvad vastused keeruliseks, kaitsvaks ja hajusaks, siis kannatab mitte ainult selle inimese maine. Kannatab Eesti riigi maine.
Riik hakkab paistma süsteemina, kus reeglid on selged ainult allapoole.
See on õigusriigi jaoks ohtlik mulje.
Signe Viimsalu kui süsteemi peegel
Signe Viimsalu juhtumit ei tasu vaadata ainult ühe inimese loona. Palju olulisem on näha teda kui süsteemi peeglit.
Kui ühe avaliku rolliga inimese ümber tekivad küsimused, millele avalikkus ei saa lihtsaid ja rahuldavaid vastuseid, siis ei räägi see ainult sellest inimesest. See räägib riigi võimest selgitada.
Kui küsimused puudutavad kinnisvara, aruandlust, seotud isikute tehinguid, avaliku raha kasutamist ja ametnike vastutust, siis on need kõik teemad, kus riik peaks olema eriti tugev.
Just nendes teemades peaks Eesti Vabariik paistma läbipaistev, rahulik, dokumentaalne ja veenev.
Kui selle asemel jääb avalikkusele mulje, et küsimused summutatakse, hajutatakse või muudetakse liiga tehniliseks, siis tekib väga halb optika: riik nõuab kodanikult selgust, kuid ise vastab uduga.
Selles mõttes on Signe Viimsalu avalik persona muutunud suuremaks kui tema enda isik.
Ta on muutunud küsimuseks sellest, kas Eesti riik tegelikult talub sama tüüpi kontrolli, mida ta ise kodanikele rakendab.
Avaliku kuvandi vastuolu: korrastaja, kelle ümber tekib korratuse mulje
Kõige teravam optiline vastuolu on lihtne.
Ühel pool on kuvand inimesest, kes seisab korrastatud ärikeskkonna, maksejõuetuse kontrolli, vastutuse ja aruandlusdistsipliini eest.
Teisel pool on küsimused, mis puudutavad tema enda või temaga seotud ettevõtete kinnisvaratehinguid, müügitulu numbreid, bilansside loetavust ja seotud isikute tehinguid.
Kui need kaks pilti kokku panna, tekib avalikkuses paratamatult küsimus: kas korrastaja enda ümber on kõik piisavalt korras?
See küsimus on poliitiliselt, moraalselt ja institutsionaalselt tugev. Mitte sellepärast, et ta tõestaks süüd, vaid sellepärast, et ta puudutab usalduse loogikat.
Inimene, kes esindab korda, peab ise paistma eriti korras.
Inimene, kes esindab läbipaistvust, peab ise paistma eriti läbipaistev.
Inimene, kelle ametlik maailm küsib teistelt dokumente, peab enda kohta käivate dokumentide puhul taluma täpselt sama rangust.
Kui see nii ei paista, tekibki kuvandiline vastuolu. Ja avalikus elus võib kuvandiline vastuolu olla peaaegu sama hävitav kui formaalne rikkumine, sest usaldus töötab tajude kaudu.
Miks Eesti Vabariigi optika kannatab?
Signe Viimsalu teemade kõige laiem küsimus puudutab Eesti Vabariiki ennast.
Kui kodanik näeb, et riik võib olla tema suhtes ülitõsine, aga kõrge avaliku rolliga isiku puhul jäävad küsimused pikalt õhku, siis tekib tunne, et riik ei ole sümmeetriline.
Sümmeetria on õigusriigi üks vaikseid alustalasid. See tähendab, et reeglid kehtivad üles ja alla, nõrgale ja tugevale, tavalisele ettevõtjale ja ametnikule, kodanikule ja kontrollijale.
Kui sümmeetria tunne kaob, kaob ka usaldus.
Eesti riigi optika kannatab siis, kui kodanik hakkab arvama, et riik on karm seal, kus inimene on nõrk, ja ettevaatlik seal, kus ametkondlik positsioon on tugev.
See ei pea olema tegelikkus. Aga kui see on mulje, on see juba probleem.
Riiklik usaldus ei hävine ainult korruptsiooni tõttu. Ta hävib ka ebamäärasuse, topeltstandardite mulje ja selgitamata vastuolude tõttu.
Just seetõttu vajavad Signe Viimsalu ümber kerkinud küsimused rahulikku ja dokumentaalset käsitlemist. Mitte isiklikku rünnakut. Mitte iseloomu hukkamõistu. Vaid avaliku usalduse taastamise katset.
Isiklik meeldivus ei ole teema, institutsionaalne usaldus on
Selle artikli eesmärk ei ole väita, et Signe Viimsalu on isiklikult halb, ebaaus või pahatahtlik inimene. Sellist järeldust ei saa üksnes avalike küsimuste põhjal teha.
Inimene võib olla eraelus meeldiv, töökas, intelligentne, professionaalne ja täiesti veendunud, et kõik tema tegevused on korrektsed.
Aga avaliku võimu puhul ei piisa isiklikust enesekindlusest.
Avaliku võimu puhul loeb see, kas tegevus on arusaadav ka neile, kelle üle võimu teostatakse. Loeb see, kas küsimustele vastatakse. Loeb see, kas pilt on läbipaistev. Loeb see, kas avalik roll ja isiklik ettevõtluslik pilt sobivad kokku.
Seetõttu ei ole küsimus selles, kas Signe Viimsalu meeldib kellelegi või ei meeldi. Küsimus on selles, millise signaali tema ümber tekkinud küsimused annavad Eesti avaliku võimu kultuuri kohta.
Kui signaal on “meie kontrollime teid, aga meie enda kohta esitatud küsimused muutuvad keeruliseks”, siis on see halb signaal.
Kui signaal on “kõik kehtib kõigile ja siin on dokumendid”, siis on see hea signaal.
Praegu vajab avalikkus just teist signaali.
Kõige lihtsam viis optikat parandada: täielik selgus
Selle loo lahendus ei pea olema keeruline. Kui kõik küsimused on alusetud, siis tuleb need dokumentidega neutraliseerida.
Kui kinnisvaratehingud olid korrektsed, tuleb näidata, kuidas need aruannetes kajastusid.
Kui seotud isikute tehingud toimusid turutingimustel, tuleb seda selgitada.
Kui müügitulu numbrid ei näita kogu majanduslikku sisu, tuleb näidata, millised aruanderead seda näitavad.
Kui avaliku raha kasutamine perspektiivitus menetluses oli põhjendatud, tuleb näidata konkreetne eesmärk ja tulemus.
Kui andmepäringute juhtum oli ametniku isoleeritud eksimus, tuleb selgitada, kes vastutas, mida tehti ja kuidas sarnane asi tulevikus välistatakse.
Kui kõik on korras, peaks läbipaistvus olema kaitse, mitte oht.
Vaikus ja tehniline udu ei kaitse avaliku rolliga inimest. Need kasvatavad kahtlust.
Selgus kaitseb. Dokumendid kaitsevad. Arusaadavus kaitseb.
Kui Signe Viimsalu avalik persona tahab jääda seotuks puhta ärikeskkonnaga, siis kõige tugevam viis seda saavutada on näidata, et sama puhtuse standard kehtib ka tema enda avalikus pildis.
Satiiriline kokkuvõte: kui korrastaja ümber tekib liiga palju koristamata küsimusi
Satiiriliselt vaadates on see lugu peaaegu liiga eestilik.
On riik, mis räägib korrast.
On ametkond, mis räägib vastutusest.
On avalik roll, mis seostub puhta ärikeskkonnaga.
On ettevõtted, korterid, aruanded, müügitulu numbrid, seotud isikute tehingud ja avaliku raha küsimused.
Ja on kodanik, kes küsib: kui kõik on nii puhas, miks peab seda nii kaua otsima?
Võib-olla on kõik täiesti korras. Võib-olla on iga tehing perfektne, iga aruanne õige ja iga ametkondlik otsus põhjendatud. Võib-olla on tegemist lihtsalt halva kommunikatsiooni, keerulise raamatupidamise ja ebaõiglase avaliku muljega.
Aga kui korrastaja ümber tekib liiga palju koristamata küsimusi, siis ei piisa enam sellest, et öelda: “Usaldage süsteemi.”
Süsteem peab ennast näitama.
Ja just siin muutubki Signe Viimsalu avalik persona Eesti riigi optika testiks.
Kokkuvõte: Eesti riigi usaldus sõltub sellest, kas kontrollija on kontrollitav
Signe Viimsalu isiklikku sisemaailma ei saa faktide põhjal hinnata. Seda ei peakski tegema. Avalikus analüüsis ei ole vaja psühholoogilisi diagnoose ega moraalset ettemõistmist.
Küll aga saab hinnata avalikku personat ja institutsionaalset optikat.
Faktidest ja esitatud küsimustest tekib kuvand inimesest, kelle avalik roll nõuab teistelt selgust, kuid kelle enda ümber on tekkinud küsimusi, mis vajavad sama tugevat selgitamist.
See on Eesti riigi jaoks oluline, sest avalik teenistuja ei kanna ainult oma nime. Ta kannab ka riigi nägu.
Kui kontrollija ei paista kontrollitav, muutub riik kodaniku silmis ebaõiglaseks.
Kui kontrollija talub kontrolli, muutub riik tugevamaks.
Kui küsimustele vastatakse dokumentidega, kasvab usaldus.
Kui küsimused jäävad udu sisse, kasvab kahtlus.
Sellepärast ei ole Signe Viimsalu ümber tekkinud küsimused ainult ühe inimese maineprobleem. Need on Eesti Vabariigi läbipaistvuse probleem.
Õigusriik ei tähenda ainult seda, et kodanik peab riigile vastama.
Õigusriik tähendab ka seda, et riik peab kodanikule vastama.
Ja kõige rohkem peab vastama see riik, kes ise kõige rohkem kontrollib.
Kommentaare: 0