E.L ja riiklik menetlusvintsutus: kui perspektiivitu pankrotiasi hakkab paistma karistusena

Veel rohkem armastatakse rääkida sellest, et võlgnik peab vastutama. Ka see kõlab hästi. Kui inimene on ettevõtluses tekitanud kahju, jätnud maksud maksmata või rikkunud juhatuse liikme kohustusi, peab riigil olema õigus küsida, nõuda ja vajadusel menetleda.

Aga õigusriigi tegelik test ei ole ainult see, kas riik suudab inimest menetleda. Tegelik test on see, kas riik suudab aru saada, millal menetlusel on mõte ja millal menetlus hakkab muutuma lihtsalt inimese vintsutamiseks.

Just selline küsimus kerkib üles E.L.i juhtumis, kus vana maksuvõla, juba tehtud vastutusotsuse, isikliku pankroti ja väidetavalt perspektiivitu äriühingu pankrotimenetluse taustal tekib väga lihtne küsimus:

Mida riik tegelikult veel saavutada tahtis?

Kui võlg pärineb 2019. aastast, kui Maksu- ja Tolliamet on juba teinud vastutusotsuse, kui inimene on olnud isikliku pankrotimenetluse ja võlgadest vabastamise protsessis, kui ettevõtte pankrotimenetluse puhul ei paista vara ega tagasivõitmise perspektiivi, siis peab iga uus riiklik samm olema erakordselt hästi põhjendatud.

Muidu hakkab menetlus paistma mitte õigusemõistmise vahendina, vaid karistusliku surve jätkamisena.

Ja see on õigusriigi jaoks väga ohtlik koht.

Menetlus ei tohi muutuda karistuseks

Õigusriigis on menetlusel eesmärk. Menetlus ei ole rituaal. Menetlus ei ole etendus. Menetlus ei ole ametniku sportlik tegevus, kus dokumente tõstetakse ühest kaustast teise lihtsalt sellepärast, et seadus võimaldab.

Menetlus peab teenima mingit mõistlikku eesmärki.

Kui riik alustab või jätkab pankrotimenetlust, peab olema arusaadav, mida sellega loodetakse saavutada. Kas loodetakse leida vara? Kas loodetakse tagasi võita varasid? Kas loodetakse esitada nõue juhatuse liikme vastu? Kas loodetakse kaitsta võlausaldajaid? Kas on avalik huvi, mis õigustab maksumaksja raha kasutamist?

Kui nendele küsimustele on tugev vastus, võib menetlus olla vajalik.

Kui vastust ei ole, tekib teine pilt. Siis hakkab menetlus meenutama olukorda, kus inimene on juba kukkunud, juba menetletud, juba pankrotis, juba vastutusotsusega seotud, aga riik tuleb ikka uuesti ja ütleb: “Tõuse korraks püsti, me tahame sind veel korra menetleda.”

See ei ole enam tõhus õiguskaitse. See on menetluslik vintsutamine.

Ja kui selline vintsutamine toimub maksumaksja raha eest, muutub küsimus ka avaliku raha kasutamise küsimuseks.

2019. aasta maksuvõlg ja 2024. aasta riiklik innukus

Esitatud asjaolude järgi algas keskne probleem 2019. aastal tekkinud maksuvõlast. See on oluline, sest viis aastat vana maksuvõlg ei ole enam värske majandussündmus. Selle aja jooksul jõuab juhtuda palju: ettevõte võib lõpetada sisulise tegevuse, vara võib kaduda, nõuded võivad muutuda raskesti sissenõutavaks, inimesed võivad läbida isiklikke pankrotiprotsesse ning riik võib juba teha oma põhilised vastutusotsused.

Kui Maksu- ja Tolliamet oli juba teinud vastutusotsuse, siis oli riik sisuliselt juba öelnud: me oleme hinnanud juhatuse liikme vastutust selle maksuvõla eest.

See ei ole väike asi. Vastutusotsus ei ole lihtsalt märkus serval. See on riigi selge õiguslik samm konkreetse inimese vastu.

Kui pärast seda tekib veel eraldi pankrotimenetlus sama majandusliku probleemi ümber, peab riik väga täpselt selgitama, mida uut sellega saavutada tahetakse.

Kas riik tahtis sama võlga sisuliselt uuesti menetleda?

Kas riik tahtis leida vara, mille olemasolule oli konkreetne viide?

Kas riik tahtis kontrollida midagi, mida varasem menetlus ei hõlmanud?

Kas riik tahtis saada tegelikku rahalist tulemust?

Või oli lihtsalt olemas võimalus menetleda ja seda võimalust kasutati?

Viimane variant ongi kõige probleemsem. Riigil ei tohiks olla õigust inimest lihtsalt sellepärast vintsutada, et süsteem suudab seda teha.

Kui inimene on juba isiklikus pankrotis, mida veel otsitakse?

E.L.i juhtumi puhul muudab asja eriti problemaatiliseks väide, et inimene oli juba seotud füüsilise isiku pankrotimenetluse ja võlgadest vabastamise menetlusega.

See on oluline taust.

Kui inimene on isiklikus pankrotis, siis riik juba teab, et tema varaline seis ei ole tavaline. Pankrot ei ole luksuslik puhkus, kuhu inimene läheb lõõgastuma. Pankrot on raske õiguslik seisund, mis tähendab, et inimese maksevõime on kokku kukkunud või väga tõsiselt piiratud.

Kui sellises olukorras alustatakse või jätkatakse täiendavaid menetlusi, peab küsimus olema väga konkreetne: mida see annab?

Kui inimene on juba pankrotis, siis kas uus menetlus loob uut raha?

Kui vastutusotsus on juba tehtud, siis kas uus menetlus loob uue ja eraldiseisva nõude?

Kui ettevõttel vara ei ole, siis kas pankrotihalduri töö tekitab vara?

Kui tagasivõitmise võimalusi ei ole, siis mida täpselt tagasi võidetakse?

Need küsimused ei ole emotsionaalsed. Need on praktilised.

Kui menetlus ei too reaalset tulemust, siis muutub ta inimese jaoks koormaks ja maksumaksja jaoks kuluks.

Sellisel juhul ei ole enam tegemist ainult juriidilise küsimusega. See on moraalne küsimus: kas riik kasutab oma jõudu mõistlikult või lihtsalt jätkab surve avaldamist inimesele, kellelt enam sisuliselt midagi võtta ei ole?

Perspektiivitu menetlus on ohtlik riiklik harjumus

Perspektiivitu menetlus on üks avaliku sektori kõige vaiksemaid raiskamise vorme.

See ei näe välja nagu skandaal. Keegi ei kanna rahakotti öösel ukse vahelt välja. Keegi ei kirjuta arvele “raha põletamine”. Kõik toimub väga ametlikult: kohtumäärused, avaldused, halduri tasu, seisukohad, vastused, tähtajad ja menetlusdokumendid.

Aga lõpptulemus võib olla sama: raha kulub, inimest survestatakse, tulemust ei teki.

Kui pankrotimenetlusel puudub vara, puudub reaalne tagasivõitmise võimalus, puudub selge rahaline perspektiiv ja keegi eraõiguslikult ei pea mõistlikuks deposiiti tasuda, siis peab riik enne avaliku raha kasutamist eriti hoolikalt mõtlema.

Mitte lihtsalt: kas meil on pädevus?

Vaid: kas sellel on mõte?

Riigil on palju pädevusi. Riik saab teha päringuid, algatada menetlusi, küsida dokumente, nõuda vastuseid, määrata tähtaegu ja kasutada erinevaid õiguslikke mehhanisme. Kuid pädevus ei tähenda automaatselt mõistlikkust.

See, et riik saab midagi teha, ei tähenda veel, et riik peaks seda tegema.

Kui menetlus on perspektiivitu, muutub riigi tegevus eriti kiiresti ebaproportsionaalseks. Inimese jaoks tähendab see pinget, aega, õigusabikulu, mainekahju ja psühholoogilist survet. Maksumaksja jaoks tähendab see raha. Süsteemi jaoks tähendab see ressurssi, mida ei kasutata seal, kus sellest võiks päriselt kasu olla.

E.L. ei pea olema meeldiv, et tal oleksid õigused

Selle loo juures on väga lihtne teha üks mugav viga: keskenduda E.L.i isikule ja unustada riigi tegevuse proportsionaalsus.

Lakernikov võib olla ametnike jaoks ebamugav. Ta võib rääkida teravalt. Ta võib olla konfliktne. Ta võib esitada palju kaebusi, vaielda ja nõuda vastuseid viisil, mis ametkondadele ei meeldi.

Aga see ei lahenda põhiküsimust.

Õigusriigis ei sõltu inimese põhiõigused sellest, kas ta on meeldiv vestluskaaslane. Riik ei saa öelda: “Ta on ebamugav inimene, seega võib teda rohkem menetleda.” Riik ei saa asendada proportsionaalsuse analüüsi iseloomukirjeldusega.

Kui menetlusel puudub selge eesmärk, siis ei muutu menetlus õiguspärasemaks selle tõttu, et menetlusalune isik on kellelegi ebameeldiv.

Kui avaliku raha kasutamine on küsitav, siis ei muutu see mõistlikumaks selle tõttu, et inimene on ametnikega konfliktis.

Kui riik vintsutab inimest menetlustega, mille praktiline tulemus on ebaselge, siis peab riik seda selgitama. Mitte inimese iseloomu, vaid dokumentidega.

See ongi õigusriigi mõte.

Kes kaitseb kodanikku menetluse enda eest?

Riigivõimu puhul räägitakse sageli sellest, kuidas riik kaitseb ühiskonda pahatahtliku ettevõtja, võlgniku või maksejõuetu isiku eest.

See on mõnikord vajalik. On olemas inimesi, kes varjavad vara, petavad võlausaldajaid, jätavad maksud maksmata ja kasutavad ettevõtteid kilbina. Sellistel juhtudel peab riik sekkuma.

Aga sama oluline küsimus on teine:

Kes kaitseb kodanikku riigi enda menetlusliku inertsi eest?

Kui menetlus hakkab elama oma elu, võib inimene sattuda olukorda, kus ta ei võitle enam konkreetse nõude või konkreetse rikkumisega, vaid süsteemiga, mis lihtsalt jätkab liikumist.

Üks ametnik saadab kirja. Teine koostab seisukoha. Kolmas tellib toimingu. Neljas viitab seadusele. Viies ütleb, et kõik on menetluslikult korrektne. Ja lõpuks seisab inimene keset ametlikku masinat, mis võib olla formaalselt korrektne, kuid sisuliselt mõttetu.

Just sellistes olukordades peabki proportsionaalsuse põhimõte olema tugev.

Riik peab suutma öelda: me peatume siin, sest edasi minemine ei anna mõistlikku tulemust.

Kui riik seda ei suuda, muutub menetlus ise karistuseks.

Maksumaksja raha ei ole vintsutamise fond

Kui perspektiivitu menetlus toimub riigi kulul, lisandub veel üks mõõde: maksumaksja raha.

Kui pankrotihaldurile makstakse avalikust rahast töö eest, mille tulemuslikkus on küsitav, siis ei ole küsimus ainult menetlusaluse inimese koormamises. Küsimus on ka selles, miks maksumaksja peab selle kinni maksma.

Riik räägib pidevalt, et raha on vähe. Raha on vähe tervishoiule, haridusele, kohalikele omavalitsustele, peredele, teedele ja sotsiaalteenustele. Aga kui tegemist on menetlusliku masinaga, leitakse raha üllatavalt kiiresti.

See tekitab õigustatud pahameelt.

Kui menetlus on vajalik, siis tuleb selle eest maksta. Kui menetlus kaitseb avalikku huvi, siis on avaliku raha kasutamine mõistetav. Kui menetlus aitab tagasi saada vara või avastada olulise rikkumise, siis võib kulu olla põhjendatud.

Aga kui menetlus paistab juba algusest peale perspektiivitu, siis ei ole avalik raha enam õiguskaitse vahend. Siis muutub see menetlusliku surve kütuseks.

Maksumaksja raha ei peaks olema fond, mille abil riik saab ebamugavat inimest lõputult edasi loksutada.

Mida oleks riik pidanud selgitama?

Selle juhtumi puhul ei oleks vaja keerulist retoorikat. Vaja oleks lihtsaid vastuseid.

Miks peeti vajalikuks jätkata või algatada avalik menetlus riigi kulul?

Milline oli konkreetne eesmärk?

Millist vara loodeti leida?

Millist nõuet loodeti esitada?

Kuidas erines see juba tehtud vastutusotsusest?

Kuidas arvestati sellega, et inimene oli seotud isikliku pankroti või võlgadest vabastamise menetlusega?

Kas hinnati tagasivõitmise realistlikku võimalust?

Kas hinnati, miks eraõiguslikud huvitatud isikud ei tasunud deposiiti?

Kui palju avalikku raha kulus?

Milline oli tegelik tulemus?

Need küsimused ei ole rünnak. Need on miinimumstandard.

Kui riik kasutab inimese vastu avalikku võimu ja maksumaksja raha, peab ta suutma vastata mitte ainult küsimusele “kas seadus lubas?”, vaid ka küsimusele “kas see oli mõistlik?”.

Õigusriik ei ole ainult seadusetäht. Õigusriik on ka proportsionaalsus, eesmärgipärasus ja aus selgitamiskohustus.

Satiiriline kokkuvõte: kui riik leiab alati ühe menetluse veel

Satiiriliselt vaadates meenutab see lugu klassikalist Eesti bürokraatlikku imet.

On vana maksuvõlg.

On juba tehtud vastutusotsus.

On isiklik pankrot.

On väidetavalt perspektiivitu äriühing.

On vähene või olematu tagasivõitmise lootus.

On avalik raha.

Ja siis ütleb riik: teeme ühe menetluse veel.

Nagu inimene, kes vaatab tühja kaevu, viskab sinna veel ühe ämbri ja ütleb: “Äkki nüüd tuleb vett.”

Võib-olla oli riigil väga hea põhjus. Võib-olla oli olemas konkreetne vara, konkreetne nõue või konkreetne avalik huvi, mida kõrvaltvaataja ei näe.

Aga siis tuleb see põhjus selgelt välja öelda.

Kui põhjust ei suudeta selgelt näidata, jääbki mulje, et E.L.i puhul ei otsitud enam õiglust, vaid jätkati menetlust lihtsalt sellepärast, et riiklik masin oli juba käima pandud.

Kokkuvõte: riigi jõud peab lõppema seal, kus mõistlik eesmärk lõpeb

E.L.i juhtumi keskne küsimus ei ole see, kas inimene peab oma tegude eest vastutama. Loomulikult peab. Kui maksuvõlg tekkis, kui juhatuse liikme vastutus oli olemas ja kui seaduslikud nõuded olid põhjendatud, siis riigil oli õigus tegutseda.

Aga riigi õigus tegutseda ei tähenda õigust lõputult vintsutada.

Kui vastutusotsus oli juba tehtud, kui inimene oli juba isikliku pankroti protsessis, kui äriühingu pankrotimenetluse perspektiiv oli nõrk ja kui avaliku raha kasutamise tulemus jäi ebaselgeks, siis peab riik väga täpselt selgitama, miks uut või jätkuvat menetlust üldse vaja oli.

Menetlus ei tohi muutuda karistuseks.

Avalik raha ei tohi muutuda survevahendiks.

Ametkondlik innukus ei tohi asendada mõistlikku eesmärki.

Ja ebamugav kodanik ei tohi kaotada õigust küsida, miks riik temaga nii käitub.

Kui riigil oli E.L.i suhtes konkreetne, dokumenteeritud ja proportsionaalne põhjus, tuleb see avalikult selgitada.

Kui sellist põhjust ei olnud, siis ei paista see enam õiguspärase menetlusena, vaid riikliku vintsutamisena.

Õigusriigi mõõdupuu ei ole see, kui kaua riik suudab inimest menetleda.

Õigusriigi mõõdupuu on see, kas riik suudab õigel ajal peatuda.

```