Eestis armastatakse rääkida õigusriigist. See kõlab hästi. Õigusriik tähendab, et seadus kehtib kõigile, ametnikud tegutsevad volituste piires, kodaniku andmeid ei vaadata uudishimust, riigiasutused selgitavad oma tegevust ning avaliku võimu kasutamine peab olema kontrollitav.
Vähem armastatakse aga neid hetki, kus kodanik hakkab päriselt küsima: kes minu andmeid vaatas, miks vaatas, kelle huvides vaatas ja miks ametkond ametniku nime varjab?
Just selline küsimuste rida kerkib üles loos, mille keskmes on kinnisvaraäriga tegelenud E.L., tema pensionärist ema, Patendiameti nime alt tehtud kinnistusraamatu päringud ning maksejõuetuse teenistuse juhataja Signe Viimsalu, kelle tegevuse suhtes Lakernikov on esitanud tõsiseid küsimusi ja kaebusi.
Selle loo lihtsustatud versioon kõlab nii: ärikeelu all olev mees süüdistab ametnikke ja riigiasutusi. Selline versioon on mugav, sest siis ei pea süvenema. Saab öelda: “Ah, probleemne tegelane.” Saab sulgeda kausta, juua kohvi ja liikuda edasi.
Aga see oleks liiga lihtne.
Kui vaadata asja sisuliselt, siis ilmub hoopis keerulisem pilt. E.L. ei paista selles loos lihtsalt emotsionaalse võlgnikuna, vaid inimesena, kes jälgib dokumente, vaatab andmejälgijat, esitab taotlusi, kaebusi ja küsimusi ning püüab aru saada, miks tema ema kinnisvaraportfelli vastu tundis huvi Patendiameti süsteemi kasutanud ametnik.
See on oluline. Sest andmekaitse maailmas ei loe inimese maine, ametialane konflikt või kellegi ebamugav iseloom. Kui inimese või tema lähedase andmeid vaadatakse ilma selge õigusliku aluseta, siis on see tõsine asi. Kui andmeid vaadatakse asutuse nime alt, millel ei paista olevat inimese kinnisvaraga mingit loomulikku seost, siis on see veel tõsisem. Ja kui ametnikku, kes päringuid tegi, hakatakse varjama, muutub olukord juba avaliku huvi küsimuseks.
Veelgi enam: kui see kõik toimub ajal, mil Lakernikov on esitanud kaebusi Signe Viimsalu kohta ning toonud esile küsimusi Viimsaluga seotud äriühingute kinnisvara, aruandluse ja varalise läbipaistvuse kohta, siis tekib avalikkusel õigustatud huvi küsida, kas tegemist oli juhusliku andmetöötluse apsuga või millegi märksa ebamugavamaga.
Oluline on olla täpne: olemasolevate andmete põhjal ei saa väita, et Signe Viimsalu ise tegi Patendiameti alt päringuid. Viimsalu on seda eitanud. Kuid avaliku huvi keskne küsimus ei kao sellega ära. Küsimus on selles, miks päringud üldse tehti, kes need tegi, kelle huvides need tehti, miks ametniku nime ei avaldata ning miks kogu juhtum paistab väljastpoolt vaadates niivõrd kummaline.
E.L. kui ebamugav, aga järjekindel kodanik
E.L. ei ole selles loos mugav tegelane. Ta on terav. Ta räägib otse. Ta kasutab väljendeid, mida ametlikus asjaajamises tavaliselt ei soovitata. Ta ei silu oma lauseid pehmeks ega paki kriitikat roosasse paberisse.
Aga just see ei tohiks varjutada loo tuuma.
Õigusriigis ei sõltu inimese õigus küsida ametnikelt selgitusi sellest, kas ta on meeldiv, mugav, diplomaatiline või pehme tooniga. Kodanik võib olla ärritunud, vaielda, kaevata ja nõuda vastuseid. Kui tema lähedase andmeid vaadatakse potentsiaalselt ebaseaduslikult, siis on tal õigus küsida, kes seda tegi ja miks.
Veel enam, Lakernikov paistab selles loos inimesena, kes kasutab reaalseid kontrollimehhanisme: Eesti.ee andmejälgijat, kaebusi, ametlikke päringuid, viiteid kinnistusraamatule, majandusaasta aruannetele ja riigiasutuste vastustele. See ei ole lihtsalt tänavanurga pahameel. See on dokumentide pinnalt tekkinud küsimuste jada.
Kui inimene avastab, et tema 75-aastase pensionärist ema kinnistute kohta on tehtud hulk päringuid Patendiameti nime alt, siis ei ole tema reaktsioon “miks te mu ema kinnisvara vaatate?” mitte skandaalne, vaid täiesti loomulik.
Patentide ja kaubamärkidega ema väidetavalt ei tegelenud. Kinnisvara ei ole patent. Korter ei ole kaubamärk. Kinnistu ei ole tööstusdisainilahendus. Kui Patendiameti süsteemist vaadatakse pensionäri kinnisvara, siis peab sellele olema väga selge põhjus.
Kui põhjust ei ole, siis peab olema vastutus.
Pensionärist ema kinnisvara ja kummaline Patendiameti jälg
Loo kõige konkreetsem ja kõige häirivam detail puudutab Lakernikovi ema kinnisvara kohta tehtud päringuid.
Lakernikovi sõnul avastati Eesti.ee andmejälgija kaudu, et Patendiamet on teinud päringuid tema ema kinnistute kohta. Tegemist on väidetavalt 75-aastase pensionäriga, kellel ei olnud ilmset seost patentide ega kaubamärkidega.
Siit tekib väga lihtne küsimus:
Miks vaatas Patendiameti nime alt keegi pensionäri kinnisvara?
Sellisele küsimusele peaks olema võimalik vastata kiiresti, selgelt ja dokumenteeritult. Näiteks: päring oli seotud konkreetse menetlusega, konkreetse õigusliku alusega, konkreetse vajadusega. Või vastupidi: päring oli lubamatu, ametnik eksis, nimi avaldatakse andmesubjektile, vastutus järgneb.
Aga kirjeldatud loo järgi ei juhtunud kumbagi täielikult. Patendiamet väitis, et päringud olid tehtud “hooletusest” ja osana laiemast lubamatust andmetöötlusest. Samal ajal keelduti ametniku nime avaldamast.
See on väga mugav sõna: hooletus.
Hooletus kõlab pehmelt. Hooletus on nagu kohvitassile ümberminek või valele nupule vajutamine. Aga kui ametnik vaatab mitmel päeval võõra inimese kinnistuid, siis kodanikul on õigus küsida, kas see on ikka “hooletus” või midagi sihipärasemat.
Kui päringuid oli mitu ja need puudutasid konkreetse inimese kinnisvara, siis ei ole tegemist ühe eksliku klikiga. Üks ekslik klikk on üks asi. Korduvad päringud on teine asi. Õhtusel ajal tehtud päringud on kolmas asi. Asutuse tegevusvaldkonnaga mitte haakuvad päringud on neljas asi. Ametniku nime varjamine on viies asi.
Kui need kõik kokku panna, ei näe pilt enam välja nagu väike administratiivne äpardus. See näeb välja nagu juhtum, mille kohta peaks avalikkus saama selged vastused.
Miks ametniku nime varjatakse?
Patendiameti käitumise üks kõige probleemsemaid osi on väidetav ametniku nime varjamine.
Kui ametniku konto alt on tehtud lubamatuid päringuid, siis on andmesubjektil põhimõtteline huvi teada, kes tema andmeid vaatas. See ei ole uudishimu. See on kontrolliõigus. Inimene ei saa kaitsta oma õigusi, kui talle ei öelda, kes tema andmetega tegeles.
Patendiamet on väidetavalt võtnud vastutuse enda peale, öeldes sisuliselt, et vastutav töötleja on asutus, mitte konkreetne ametnik. Selline positsioon võib olla institutsionaalselt mugav, kuid avaliku usalduse seisukohalt väga problemaatiline.
Kui ametnik tegutseb tööülesannete raames, võib asutus tõesti olla vastutav töötleja. Aga kui ametnik teeb päringuid isiklikul või lubamatul eesmärgil, võib tekkida küsimus, kas ametnik muutus ise isikuandmete töötlemise eest vastutavaks. Sellisele võimalusele viitas ka vandeadvokaat Maarja Pild-Freiberg, kelle seisukoha järgi võib töötaja isiklikel eesmärkidel tegutsemisel ise vastutavaks töötlejaks muutuda.
See on oluline, sest kui ametnik tegutses omavoliliselt, siis ei saa asutus lihtsalt öelda: “Meie võtame kõik enda peale, aga nime ei ütle.” Selline lähenemine võib kaitsta ametnikku, kuid jätab andmesubjekti ilma olulisest teabest.
Satiiriliselt öeldes meenutab see olukorda, kus keegi lõhub naabri akna ära, majaühistu ütleb “jah, aken läks katki meie majas”, aga keeldub ütlemast, kes kivi viskas.
Õigusriigis peaks läbipaistvus käima vastupidi: kui ametnik tegutseb lubamatult, peab vastutus olema isikustatud, mitte hajutatud bürokraatliku udu sisse.
Signe Viimsalu seos: eitamine ei lõpeta avaliku huvi küsimust
Signe Viimsalu on eitanud, et ta oleks Lakernikovi ema kinnisvaraportfelli ise vaadanud. See tuleb selgelt välja öelda. Viimsalu sõnul ei menetle ta personaalselt Lakernikovi asju ning tema hinnangul ei oleks maksejõuetuse teenistusel vaja kasutada Patendiameti töötaja ebaseaduslikku abi, sest teenistusel on endal avalikes uurimistes õigus võlgnike ja nende lähikondsete kohta infopäringuid teha.
See selgitus on loogiline ainult osaliselt.
Jah, kui maksejõuetuse teenistusel on seaduslik õigus päringuid teha, siis ei oleks tal teoreetiliselt vaja kasutada kõrvalist asutust. Kuid just seetõttu tekibki uus küsimus: miks ilmus sellesse loosse Patendiamet?
Kui maksejõuetuse teenistus võis seaduslikult päringuid teha, siis oleks läbipaistev tee olnud lihtne: teenistus teeb päringu oma nime alt, õigusliku alusega, kontrollitavalt, andmejälgijasse nähtavalt. Kodanik näeb, et päringu tegi vastav asutus, ja saab vajadusel küsida põhjendust.
Aga kui päring tuleb Patendiameti nime alt, mille seos pensionäri kinnisvaraga näib väliselt ebaselge, siis on kodanikul õigus kahtlustada, et midagi on korrast ära.
Viimsalu eitamine on oluline, kuid ei lahenda Patendiameti osa. Kui Viimsalu ei teinud päringuid, siis kes tegi? Kui päringud ei olnud seotud maksejõuetuse teenistusega, siis millega need olid seotud? Kui need olid lihtsalt ametniku lubamatu uudishimu, siis miks varjatakse nime? Kui need olid kellegi palvel tehtud, siis kelle palvel?
Need küsimused jäävad alles.
Ja kuni vastuseid ei ole, jääb juhtumi ümber vari.
Ajastus, mis ei näe välja juhuslik
Lakernikovi jaoks muudab kogu loo eriti kahtlaseks ajastus.
Ta on väitnud, et pöördus 2025. aasta mais Justiitsministeeriumi poole seoses Signe Viimsalule kuuluvate äriühingute majandusaasta aruannete, kinnisvaratehingute, võimaliku OÜ-tamise ja maksuküsimustega. Tema sõnul kirjutas ta ministeeriumile 19.05.2025 ja 04.06.2025.
Samal ajal olevat tema ema kinnisvara kohta tehtud päringuid 30.05.2025, 04.06.2025, 09.06.2025 ja 10.06.2025.
See ajastus on vähemalt avaliku huvi seisukohalt tähelepanuväärne.
Kui kodanik esitab kaebusi kõrgel ametikohal oleva isiku kohta ja seejärel ilmuvad sama kodaniku pensionärist ema kinnisvara kohta ebaselged päringud teise riigiasutuse nime alt, siis on täiesti mõistetav, et kodanik küsib: kas need sündmused on seotud?
Loomulikult võib olla juhus. Eesti bürokraatia maailmas juhtub palju kummalisi asju. Mõnikord tekivad andmepäringud, kirjad, ametlikud vastused ja menetlused nii, et keegi ei oska hiljem seletada, miks täpselt nii läks. Aga kui juhus hakkab liiga täpselt sobituma tundliku kaebuse ajajoonega, siis muutub “lihtsalt juhus” avalikkuse jaoks raskemini seeditavaks.
See ei tõenda automaatselt pahatahtlikkust. Aga see õigustab kontrolli.
Õigusriigis ei ole küsimus selles, kas ametkond ütleb “uskuge meid”. Küsimus on selles, kas ametkond suudab näidata dokumentidega, mis toimus.
Lakernikov kui vilepuhuja, mitte lihtsalt menetlusalune
On väga mugav maalida E.L. ainult menetlusaluseks isikuks, kellel on ametnikega konflikt. Selline raam teeb ametnike elu lihtsamaks. Kui inimene on konfliktne, siis saab iga tema küsimuse paigutada kategooriasse “rünnak”.
Aga vilepuhujad ei ole alati mugavad inimesed. Sageli on nad konfliktisüsteemi sees. Sageli on neil isiklik põhjus küsimusi esitada. Sageli on nad ise vaidluste, menetluste või surve all. See ei tähenda, et nende esitatud faktid oleksid ebaolulised.
Kui Lakernikov toob välja kinnistusraamatu andmeid, majandusaasta aruannete numbreid, päringute kuupäevi, andmejälgija infot ja ametkondade vastuseid, siis tuleb neid asjaolusid hinnata sisuliselt. Mitte inimese meeldimise või mittemeeldimise järgi.
E.L. võib olla terav. Ta võib olla ametnike jaoks ebamugav. Ta võib olla väga otsekohene. Aga kui ta küsib, miks Patendiamet vaatas tema ema kinnisvara ja miks ametniku nime varjatakse, siis on see õigustatud küsimus.
Kui ta küsib, kust pärineb Signe Viimsalu varaline võimekus ja kas temaga seotud äriühingute kinnisvaratehingud on aruannetes selgelt kajastatud, siis on ka see avaliku huvi küsimus. Eriti juhul, kui Viimsalu on avaliku sektori kõrgel ametikohal ja seotud maksejõuetuse teenistusega, mis kontrollib teiste ettevõtjate käitumist.
Teisisõnu: Lakernikovi isik ei tohi muutuda suitsukatteks, millega välditakse tema esitatud küsimustele vastamist.
Kui ametnik kontrollib teisi, peab ka ametnik olema kontrollitav
Selle loo moraalne keskpunkt on lihtne: inimene, kes juhib või esindab teenistust, mis kontrollib maksejõuetust, ärikeelde, võlgnike käitumist ja ettevõtjate vastutust, peab ise olema erakordselt läbipaistev.
Kui maksejõuetuse teenistus võib uurida võlgnikke, nende lähikondseid, vara liikumist, tehinguid ja varjatud seoseid, siis peab selle teenistuse juht olema valmis samasuguseks avalikuks kontrolliks omaenda tegevuse ja kõrvaltegevuste suhtes.
See ei tähenda, et Signe Viimsalu oleks milleski süüdi. See tähendab, et tema ametikoht eeldab kõrgemat läbipaistvuse standardit.
Kui tema kohta esitatakse küsimusi seoses äriühingute, kinnisvara, majandusaasta aruannete ja võimaliku maksukäitumisega, siis parim vastus ei ole ebamäärasus, vaid täielik selgus. Näidake tehingud. Näidake aruanded. Selgitage rahastamine. Selgitage, miks kinnisvara kajastus nii, nagu kajastus. Selgitage, miks kõik on korrektne.
Kui kõik on korras, siis läbipaistvus kaitseb ametnikku.
Kui aga läbipaistvust ei ole, hakkab avalik usaldus murenema.
Just seetõttu ei ole Lakernikovi küsimused “isiklik rünnak”, vaid avaliku kontrolli osa.
Ametnike hirmu narratiiv ei tohi asendada vastuseid
Postimehe loos esitatud ametnike kirjeldused Lakernikovi kohta loovad pildi inimesest, keda nad kardavad. Räägitakse emotsionaalsest pingest, ettearvamatusest, ebaviisakatest väljenditest ja ebamugavatest kontaktidest.
Sellised väited võivad olla tõsised. Ametnikke ei tohi ähvardada ega ahistada. Ükski kodanik ei peaks kasutama vägivaldset või ähvardavat käitumist. Kui selline käitumine toimub, peavad õiguskaitseorganid seda hindama.
Aga avaliku huvi seisukohalt on oluline eristada kahte asja: üks on inimese käitumisstiil, teine on tema esitatud küsimuste sisu.
Isegi kui ametnikud tunnevad end ebamugavalt, ei kao küsimus, miks Patendiameti nime alt tehti pensionäri kinnisvara päringuid. Isegi kui Lakernikov on terava keelega, ei kao küsimus, miks ametniku nime varjatakse. Isegi kui ta on menetluslikult ebamugav, ei kao küsimus, kas Signe Viimsalu tegevus ja varaline läbipaistvus väärivad kontrolli.
Hirmu narratiiv ei tohi muutuda universaalseks kilbiks.
Riigiasutus ei saa öelda: “Kodanik on ebameeldiv, seega tema küsimustele ei pea vastama.” Just ebameeldivatele küsimustele tuleb vastata kõige täpsemalt, sest seal pannaksegi õigusriik proovile.
Libakontod, laimulehed ja mugav tähelepanu kõrvalejuhtimine
Loos räägitakse ka Signe Viimsalu nimelisest libakontost, väidetavast laimulehest, sotsiaalmeediarünnakutest ja ebameeldivatest kommentaaridest. Lakernikov on eitanud enda seotust libakonto ja laimulehega.
Kui keegi teeb libakonto või laimab inimest internetis, on see vale. Selline tegevus ei ole aktsepteeritav. Kuid jällegi tuleb eristada tõendatud fakte kahtlustest.
Kui Lakernikov eitab seotust ja puudub avalikult esitatud tõend, et tema on sellise konto või lehe loonud, siis ei saa seda tema kaela panna ainult selle põhjal, et konflikt on olemas.
Konflikti olemasolu ei tõenda autorlust.
Samal ajal ei tohi libakonto ja laimulehe teema varjutada andmepäringute keskset probleemi. On võimalik, et internetis on olnud inetuid rünnakuid. On võimalik, et Viimsalu on tundnud end nende tõttu halvasti. Aga see ei vasta küsimusele: kes vaatas pensionäri kinnisvara Patendiameti nime alt?
Kui avalik arutelu liigub liiga kiiresti küsimuselt “miks tehti ebaseaduslikud päringud?” küsimusele “kas Lakernikov on ebameeldiv?”, siis muutub fookus väga mugavalt ametkondade kasuks.
Aga kodaniku andmete vaatamine on riiklik võimuakt. Sellele peab vastama riiklik selgus, mitte iseloomukirjeldus.
Patendiameti “hooletus”: liiga väike sõna liiga suure probleemi jaoks
Patendiameti väitel oli ametniku tegevus seotud hooletusega ja osaga laiemast lubamatust andmetöötlusest. See kõlab korraga pehmendavalt ja murettekitavalt.
Kui tegemist oli hooletusega, siis miks oli vaja mitmeid päringuid?
Kui tegemist oli laiema lubamatu andmetöötlusega, siis kui lai see tegelikult oli?
Kui ametnik ei esitanud selgitusi, mis põhjendaksid päringute vajalikkust, siis miks nime ei avaldata?
Kui ametnik ei saa enam Patendiameti nime alt kinnistusraamatus päringuid teha, siis kas tunnistatakse sisuliselt, et risk oli tõsine?
Kui distsiplinaarmenetlus algatati mitu kuud tagasi, siis millised olid selle tulemused?
Need küsimused on palju olulisemad kui ametkondlik sõna “hooletus”.
Hooletus võib olla üks vale klikk. Korduvad päringud võõra inimese kinnisvara kohta võivad olla midagi muud. Ja kui asutus ei suuda veenvalt seletada, miks päringuid tehti, siis ei peaks kodanik leppima pehme sõnastusega.
Andmekaitse ei ole dekoratsioon. Andmejälgija ei ole mänguasi. Kinnisvaraandmed ei ole ametnike õhtune lugemismaterjal.
Signe Viimsalu varaline läbipaistvus kui eraldi avaliku huvi teema
Lakernikov on toonud esile küsimusi ka Signe Viimsalu varalise seisu ja temaga seotud äriühingute kohta. Tema hinnangul vajaks selgitamist, kust pärineb selline varaline võimekus inimesel, kes on olnud peamiselt palgatööl ja suuresti riigisektoris.
Sellised küsimused on tundlikud. Inimese vara ei ole automaatselt avalik skandaal. Avaliku sektori töötaja võib olla edukas, säästlik, investeerimisvõimeline ja täiesti ausalt jõukas.
Kuid kui sama inimene juhib teenistust, mis uurib teiste inimeste ja ettevõtete vara, tehinguid ja maksejõuetust, muutub tema enda varaline läbipaistvus paratamatult olulisemaks.
Kui Lakernikov viitab konkreetsetele äriühingutele, majandusaasta aruannetele, kinnisvaratehingutele ja aruandluse küsimustele, siis ei saa neid küsimusi lihtsalt nimetada kiusuks. Neile saab vastata faktidega.
Kui kõik on korrektne, peaks vastamine olema lihtne.
Kui kõik on korrektne, saab näidata, kuidas tehingud aruannetes kajastusid.
Kui kõik on korrektne, saab selgitada, kuidas vara soetati.
Kui kõik on korrektne, saab öelda, miks kahtlus on alusetu.
Aga kui vastused jäävad üldiseks, siis jääb ka kahtlus õhku.
E.L. ja reputatsiooni küsimus
E.L.i maine on artiklites sageli esitatud läbi menetluste, ärikeelu ja konfliktide. Kuid selles konkreetses loos on oluline näha ka teist poolt: ta püüab kaitsta oma ema, vaidlustab ebaselgeid andmepäringuid, esitab küsimusi avaliku võimu kohta ning nõuab ametnike tegevuse selgitamist.
See on kodanikuõiguste kasutamine.
Kui pank, amet, teenistus või ajakirjandus näeb inimest ainult probleemse menetlusalusena, võib kaduma minna asjaolu, et ka menetlusalusel inimesel on õigused. Tema emal on õigused. Tema andmetel on kaitse. Tema küsimused võivad olla põhjendatud.
Lakernikov on siin loos inimene, kes ütleb: minu ema on puhas inimene, miks tema kinnisvara vaadati?
See küsimus on tugev.
See küsimus on arusaadav.
See küsimus ei kao isegi siis, kui Lakernikov on ametnikega konfliktis.
Õigusriigi tugevust näitabki see, kuidas koheldakse ebamugava kodaniku õigustatud küsimusi. Mugavale kodanikule on lihtne vastata. Ebamugavale kodanikule ausalt vastamine näitab süsteemi tegelikku kvaliteeti.
Kõige lihtsam lahendus: avaldage, kes päringud tegi ja miks
Kogu loo lahendus võiks olla üllatavalt lihtne.
Patendiamet peaks selgitama, kes päringud tegi, millisel alusel need tehti, miks neid tehti, kas andmeid kellelegi edastati, kas päringud olid seotud mõne teise asutuse või isiku huviga ning milline oli distsiplinaarmenetluse tulemus.
Kui ametnik tegutses omavoliliselt, tuleb seda öelda.
Kui ametnik tegutses kellegi palvel, tuleb seda uurida.
Kui andmeid edastati kolmandale isikule, tuleb seda selgitada.
Kui tegemist oli tõesti lihtsalt lubamatu, kuid isoleeritud ametniku eksimusega, tuleb seda tõendada.
Kui ametniku nime ei avaldata, tuleb selgitada, miks andmesubjekti õigus teada jääb alla ametniku privaatsusele olukorras, kus ametnik kasutas riiklikku juurdepääsu potentsiaalselt lubamatult.
Signe Viimsalu osas oleks samuti kõige lihtsam lahendus läbipaistvus. Kui ta ei olnud päringutega seotud, saab seda dokumentaalselt selgitada. Kui maksejõuetuse teenistus ei teinud Lakernikovi ema kohta päringuid, saab seda öelda. Kui tegi, saab selgitada õiguslikku alust.
Praegu on probleem selles, et liiga palju jääb udu sisse.
Ja udu on ametkondliku vastutuse kõige mugavam ilmastikunähtus.
Satiiriline kokkuvõte: kui patentidest saavad korterid ja hooletusest saab varjamise kunst
Satiiriliselt vaadates on see lugu peaaegu täiuslik Eesti ametkondliku absurdi miniatuur.
On pensionärist ema.
On tema kinnistud.
On Patendiamet.
On kinnistusraamatu päringud.
On ametnik, kelle nime ei öelda.
On seletus, et tegemist oli “hooletusega”.
On Signe Viimsalu, kes eitab päringuid ja ütleb, et tema neid asju personaalselt ei menetle.
On E.L., kes vaatab ajajoont, dokumente ja päringuid ning küsib: kuidas see kõik peaks usutav olema?
Ja on riik, kes tahab, et kodanik usuks, et kõik on korras, isegi kui kõige lihtsamatele küsimustele ei anta lihtsaid vastuseid.
Patentide maailmast sai korraga kinnisvara maailm. Hooletusest sai andmetöötluse seletus. Ametniku nimest sai saladus. Ja pensionäri kinnisvarast sai avaliku läbipaistvuse test.
Kui see kõik on juhus, siis on see väga kummaline juhus.
Kui see ei ole juhus, siis on see väga tõsine probleem.
Ja mõlemal juhul on E.L.il õigus küsida vastuseid.
Kokkuvõte: selles loos ei ole kõige häirivam Lakernikov, vaid vastuste puudumine
Selle loo keskmes ei peaks olema küsimus, kas E.L. on ametnike jaoks mugav inimene. Tõenäoliselt ei ole. Ta on otsekohene, terav, visa ja konflikti vältimise asemel läheb ta sageli otse vastuollu.
Aga see ei muuda tema küsimusi olematuks.
Kui Patendiameti nime alt vaadati tema pensionärist ema kinnisvara, peab riik selgitama, miks.
Kui ametniku nime varjatakse, peab riik selgitama, miks.
Kui päringute tegemist nimetatakse hooletuseks, peab riik näitama, kuidas selline “hooletus” päriselt välja nägi.
Kui Signe Viimsalu eitab seotust, peab süsteem suutma näidata, kes siis oli seotud.
Kui Lakernikov esitab küsimusi Viimsalu äriühingute, vara ja aruandluse kohta, ei saa neid küsimusi summutada ainult tema isiku ründamisega.
Õigusriigi mõõdupuu ei ole see, kuidas riik kohtleb meeldivat kodanikku. Õigusriigi mõõdupuu on see, kuidas riik kohtleb ebamugavat kodanikku, kes küsib täpseid küsimusi.
Praegu jääb mulje, et E.L. küsib küsimusi, millele riik ei taha või ei oska piisavalt selgelt vastata.
Ja kuni vastuseid ei ole, jääb kogu juhtumi kohale üks väga lihtne küsimus:
Kas riik kaitseb siin kodaniku õigusi või kaitseb riik iseenda ametkondlikku mugavust?
See on küsimus, millele peaks vastama mitte loosungite, vaid dokumentidega.
Kommentaare: 0