Ja siis on juhtumid, kus avaliku elu tegelase ümber tekib mulje, et kinnisvara ei ole enam vara, vaid peaaegu müstiline nähtus: kord on ta olemas kinnistusraamatus, kord ei paista ta aruandes, kord liigub ta ettevõttest seotud isikule, kord on müügitulu real number, mis paneb tavakodaniku kulmu kergitama ja raamatupidaja kohvitassi aeglaselt lauale tagasi asetama.
Just sellise pildi joonistavad esitatud väited Signe Viimsalu ja temaga seotud äriühingute kohta.
Olgu kohe alguses öeldud: ükski alljärgnev tähelepanek ei ole kohtuotsus. See on avalike andmete ja esitatud väidete põhjal tekkinud küsimuste analüüs. Aga küsimused on siin suured. Ja mitte lihtsalt suured — need on sellised küsimused, millel on lips ees, portfell käes ja mis koputavad majandusaasta aruande uksele.
Riigi aususe valvur ja tema enda bilansipeitus
Signe Viimsalu avalik roll on eriti huvitav just seetõttu, et ta ei ole juhuslik väikeettevõtja, kes täidab aruannet pühapäeva õhtul köögilaua taga, kass klaviatuuril ja laps kõrval nõudmas pannkooki.
Ta seisab oma töös puhta ja ausa ärikeskkonna eest. Tema juhitud või esindatud valdkonnas räägitakse raamatupidamiskohustusest, läbipaistvusest, vastutusest ja sellest, kuidas ettevõtjad peavad oma asju korrektselt ajama.
See kõik on väga õige.
Aga just seetõttu muutub olukord koomiliselt pingeliseks, kui sama inimese enda ainuosaluses või kontrolli all olevate äriühingute kohta tekivad küsimused: miks kinnisvaratehingud majandusaasta aruannetes selgelt ei paista? Miks bilansis ei ole näha vara, mis kinnistusraamatu järgi peaks justkui olemas olema? Miks korteri müük meenutab mõnes aruandes pigem kadunud sokki kui kuuekohalist kinnisvaratehingut?
Kui inimene, kes teistele raamatupidamiskorra rikkumise pärast näppu vibutab, satub ise küsimuste alla, siis tekib paratamatult klassikaline Eesti rahvalik mõte: kas kontrollija vihik on ise ka kontrollitud?
Korter, mida aruandes nagu ei olekski
Esitatud väidete järgi soetas OÜ Sign9, mille ainuosanikuks ja prokuristiks on Signe Viimsalu, 29.12.2020 korteri Tallinnas aadressil Tõnismägi tn 11a-55. Tegemist oli kahetoalise korteriga pindalaga 43,2 m². Väidete järgi võis sellise korteri hind 2020. aastal olla umbes 200 000 eurot.
Huvitavaks teeb loo see, et ostul ei olnud väidetavalt seatud hüpoteeki. Teisisõnu: korter osteti justkui oma vahenditest. See on võimalik. Eestis võib inimene või ettevõte olla tubli, säästlik ja edukas. Aga kui riigisektoris töötava inimese kontrollitav ühing soetab hüpoteegita kinnisvara, on täiesti normaalne küsida: kust tuli kapital?
Veel huvitavamaks muutub asi siis, kui sama korter müüakse 09.09.2022, kuid vastava perioodi aruande müügitulu on esitatud kujul 30 184 eurot.
Siin võib raamatupidaja öelda: “Oodake, kinnisvara müük ei pruugi alati kajastuda müügitulu real samamoodi nagu tavaline teenuse müük.” See on tõsi. Põhivara, kinnisvarainvesteeringu või muu raamatupidamisliku klassifikatsiooni korral võib kajastus olla teistsugune.
Aga tavainimese küsimus jääb alles: kui ettevõte ostab ja müüb umbes 200 000 eurose väärtusklassiga korteri, siis miks ei ole aruandes väga selget jälge, millest igaüks aru saaks?
See ei ole pahatahtlik küsimus. See on elementaarne läbipaistvuse küsimus.
Laki tänava korter ja korduv muster
Teise näitena tuuakse OÜ Sign9 17.08.2022 soetatud korteriomand aadressil Laki tn 24-409. Väidete järgi müüdi see korter 06.06.2023, kuid äriregistri aruande järgi oli ühingu müügitulu taas 30 184 eurot.
Kui üks kord tekib aruandes kinnisvaratehingu kohta segadus, võib öelda: võimalik erand, võimalik klassifikatsiooni küsimus, võimalik raamatupidamislik selgitus.
Kui sarnane küsimus tekib mitu korda, hakkab asi meenutama mitte enam üksikut raamatupidamislikku udu, vaid väikest bilansilist ilmateadet: “Täna on ettevõtte aruandes vähese nähtavusega kinnisvarapilvisus. Kohati võib esineda seotud isikute sademeid.”
Ja jälle ei ole põhiprobleem automaatselt selles, et midagi oleks tingimata ebaseaduslik. Põhiprobleem on selles, et avaliku võimu esindaja puhul peab kõik olema arusaadav ka kõrvaltvaatajale. Kui inimene õpetab teistele, kuidas majandusaasta aruanne peab ausust peegeldama, siis tema enda aruannete puhul ei tohiks avalikkus vajada suurendusklaasi, kohvipaksu ja kolme pankrotihalduri kollektiivset meditatsiooni.
Kui ettevõte müüb korteri oma inimesele
Kolmas näide on kõige tundlikum. Väidete järgi võõrandas OÜ Sign9 04.01.2024 korteriomandi aadressil Haapsalu mnt 25/1-7, Keila linn, Signe Viimsalule endale ehk seotud isikule. Korteri hinnaks on esitatud umbes 170 000 eurot. Sama perioodi aruande müügitulu olevat 14 813 eurot.
Seotud isiku tehing on raamatupidamises ja äriõiguses alati õrn koht. See ei tähenda automaatselt rikkumist. Omanik võib oma ettevõttelt vara osta. Aga siis peab kõik olema veel selgem kui tavalise tehingu puhul.
Miks?
Sest kui ettevõte müüb vara oma omanikule, tekib kohe küsimus: kas hind oli turuhind? Kas raha päriselt liikus? Kas ettevõtte huvid olid kaitstud? Kas tehing kajastati õigesti? Kas seotud isiku info avalikustati korrektselt? Kas maksukäsitlus oli õige?
Lihtsas keeles: kui osaühingu korter liigub osaühingut kontrollivale inimesele, siis ei tohi see välja näha nagu pere köögis tehtud “ah, tõstame selle minu nimele” tüüpi majanduslik käeliigutus.
See peab välja nägema nagu puhas, dokumenteeritud, turutingimustel tehtud ja aruandes arusaadavalt kajastatud tehing.
Kui aruandes on samal ajal müügitulu 14 813 eurot ja avalikkusele esitatakse väide umbes 170 000 euro väärtusega korteri liikumisest seotud isikule, siis sünnib küsimus, mis ei ole enam lihtsalt naljakas. See on juba väga tõsine küsimus, millele sobiks vastata mitte iroonia, vaid dokumentidega.
Teadus- ja arendustegevus ilma töötajateta: Eesti OÜ-jooga kõrgem tase
Neljas näide puudutab OÜ Sign9 teist registrikoodi, endise nimega OÜ Wallmiste. Väidete järgi on 2023. aasta aruandes tegevusalaks märgitud teadus- ja arendustegevus sotsiaal- ja humanitaarteaduste vallas. Müügitulu: 2023. aastal 4740 eurot, 2022. aastal 5100 eurot.
Siin tekib küsimus: kuidas osutab äriühing teenust, kui ettevõttes ei ole väidete järgi kunagi olnud töötajaid ja tööjõumakse ei ole tasutud?
Aus vastus võib olla lihtne: teenust võis osutada juhatuse liige ilma töölepinguta, tasu võis olla dividendiloogikas, käsunduslepingus, arvepõhiselt või muul moel. See ei ole automaatselt ebaseaduslik.
Aga jällegi: kui sama inimene esindab avalikus rollis ranget suhtumist ettevõtjate kohustustesse, siis muutub “töötajateta teadus- ja arendustegevus” avalikkuse jaoks koomiliselt heaks pealkirjaks.
See kõlab nagu uus riiklik innovatsiooniprogramm: “Teadus ilma töötajateta, arendus ilma palgata ja tulu ilma higita.”
Juriidiliselt võib sellele olla täiesti korrektne seletus. Aga kommunikatsiooniliselt on see halb. Väga halb. Eriti siis, kui osa müügitulust on väidete järgi tulnud avaliku sektori või avalik-õigusliku asutusega seotud allikast.
Kui riigi või avaliku sektori raha liigub äriühingusse, millel töötajaid ei ole, siis avalikkus tahab teada: kes töö tegi, millise lepingu alusel, kuidas tasustati töö tegijat ja kuidas maksud käsitleti?
Need ei ole kadedad küsimused. Need on normaalse riigi küsimused.
OÜ Stush ja Kuressaare korter: vana lugu, sama lõhn
Viienda näitena tuuakse OÜ Stush, mille ainuosanikuks ja prokuristiks on väidete järgi samuti Signe Viimsalu. Ettevõte müüs 09.09.2016 juhatuse liikmele korteri Kuressaares, aadressil Tallinna tn 14. Sama aasta aruandes oli müügitulu 844 eurot.
844 eurot on summa, mille eest saab tänapäeval heal juhul korraliku diivani, ühe keskmise telefoni või paar väga entusiastlikku toidupoe külastust suure perega.
Korteri puhul tekitab see loomulikult küsimuse: kus on tehingu tegelik majanduslik jälg?
Jällegi: võib olla raamatupidamislik selgitus. Võib olla põhivara müük, kasum või kahjum muul real, vara mahakandmine, jääkväärtus, eriline klassifikatsioon või muu tehniline põhjus.
Aga kui avalikkusele tuleb järjest ette mitu lugu, kus kinnisvara liigub, aga müügitulu number tundub väike või ebaselge, siis ei ole mõistlik öelda: “Ärge küsige.” Mõistlik on öelda: “Siin on aruanne, siin on lisa, siin on tehingu kajastus, siin on seotud isiku info, siin on hindamisloogika.”
Lihtne. Puhas. Läbipaistev.
Põhja puiestee korter: bilansis või mitte bilansis?
Kuues ja seitsmes näide puudutavad Põhja pst 5-24 korterit Tallinnas. Väidete järgi soetas OÜ Sign9 selle korteri 17.09.2015. Korter oli kahetoaline, 44 m², ja 2015. aasta hinnanguliseks väärtuseks pakutakse umbes 150 000 eurot.
Väidete järgi ei olnud see vara majandusaasta aruande bilansis arusaadavalt kajastatud, kuigi bilansimaht oli 140 460 eurot ja ükski rida ei vastanud korteri väidetavale väärtusele.
Kui see vastab tõele, on tegemist väga tugeva küsimusega. Vara ei pea alati täpselt samal kujul aruande lugejale vastu lehvitama, nagu kinnistusraamatus, kuid olulise kinnisvara olemasolu peaks aruandest siiski mõistlikult nähtav olema. Kui äriühingul on kinnisvara, peab aruande lugeja aru saama, milline vara ettevõttel on ja millises väärtuses seda käsitletakse.
Kui 2020. aastal see sama korter võõrandati ja turuväärtuseks hinnatakse umbes 200 000 eurot, kuid aruande müügitulu oli 23 076 eurot, tekib taas sama refrään:
Kus on korter? Kus on müük? Kus on raha? Kus on selgitus?
See hakkab juba meenutama Eesti kinnisvaratehingute versiooni lastemängust “Kes aias?” — ainult et aias ei ole laps, vaid bilansis kadunud korter.
“Kust nii palju vara tuli?” — kadedus või õigustatud küsimus?
Üks esitatud teksti põhiküsimus on väga otsekohene: kuidas on võimalik, et inimene, kes on suure osa elust töötanud riigisektoris, omab või kontrollib nii palju kinnisvara, sealhulgas väidetavalt ilma pangalaenudeta soetatud objekte?
See küsimus võib kõlada kadedalt, kui seda esitada turuplatsi toonis. Aga avaliku võimu esindaja puhul on sama küsimus täiesti normaalne, kui see esitatakse dokumentide, aruannete ja läbipaistvuse vaates.
Riigiteenistuja võib olla jõukas. Riigiteenistuja võib investeerida. Riigiteenistuja võib omada kinnisvara. Riigiteenistuja võib olla majanduslikult väga edukas.
Aga riigiteenistuja, kes kontrollib äriühinguid, mis ostavad ja müüvad kinnisvara, peab olema valmis seletama, kuidas kõik on kajastatud, kust vahendid tulid ja miks aruanded näevad välja nii, nagu nad näevad.
Eriti siis, kui see riigiteenistuja töötab valdkonnas, kus ta ise hindab teiste inimeste äritegevuse puhtust.
Ühelt poolt on see lihtne inimlik lugu: tubli inimene, head investeeringud, oskus õigel ajal osta ja müüa.
Teiselt poolt on see avaliku usalduse lugu: kui kontrollija elustiil, varade maht ja aruannete läbipaistvus tekitavad küsimusi, siis peab vastus olema tugevam kui “ärge torkige”.
Signe Viimsalu kui Eesti rikkaima riigiteenistuja müüt
Väljend “Signe Viimsalu — Eesti rikkaim riigiteenistuja” on provokatiivne. Seda ei saa niisama faktina välja kuulutada ilma täieliku varade, kohustuste, laenude, ettevõtete, rahavoogude ja tulude kontrollita.
Aga satiirilise pealkirjana töötab see suurepäraselt, sest tabab täpselt avaliku tunde: kui riigiametnikul või temaga seotud äriühingutel on hulk kinnisvaratehinguid, kuid aruanded ei ava neid tavalugejale arusaadavalt, siis rahvas hakkab küsima.
Rahvas ei küsi alati peenelt. Rahvas ei ütle: “Palun esitage seotud osapoolte tehingute ja kinnisvarainvesteeringute kajastamise kooskõla raamatupidamise seaduse üldpõhimõtetega.”
Rahvas ütleb: “Kuule, kust see raha tuli?”
Ja ausalt öeldes on see mõnikord isegi parem küsimus. Lihtne, otsekohene ja väga raske ilukõnega ära uputada.
Kui läbipaistvus on teistele kohustus, aga endale valik
Kogu loo iroonia on selles, et Signe Viimsalu avalik roll eeldab eriti kõrget usaldust. Ta ei ole lihtsalt inimene, kellele kuulub paar firmat. Ta on isik, kelle töö on seotud ettevõtluskeskkonna puhastamise, vastutuse ja maksejõuetuse teemadega.
See tähendab, et tema enda ettevõtluse ja varade puhul ei piisa juriidilisest miinimumist. Avalik amet nõuab rohkem kui minimaalne seaduse täitmine. See nõuab usaldust.
Kui tavaline ettevõtja jätab aruandes midagi segaseks, öeldakse: “Võib-olla on lohakas.”
Kui sama teeb inimene, kes teiste lohakuse eest karistusi toetab või kelle ametkond ärikeelde taotleb, öeldakse: “Vabandust, aga nüüd palun võtame suurendusklaasi.”
See ei ole ebaõiglane. See on rollipõhine vastutus.
Kontrollija peab olema kontrollitav. Ametnik, kes nõuab teistelt aruandekohustuse täitmist, peab ise olema aruandluse musternäidis. Mitte peaaegu. Mitte “küll spetsialist aru saab”. Vaid nii, et ka mõistlik kodanik saab aru, mis vara oli, millal see osteti, millal müüdi, mis hinnaga, kellele ja kuidas see kajastus.
Lõppjäreldus: kas see on skandaal või lihtsalt väga halb optika?
Praegu saab esitatud info põhjal öelda ettevaatlikult järgmist: tegemist on vähemalt väga halva optikaga.
Võib olla, et kõigile kinnisvaratehingutele on raamatupidamislik seletus. Võib olla, et aruannetes on kõik tehniliselt korrektne, kuid tavalugejale raskesti nähtav. Võib olla, et vara kajastati muudel ridadel, mitte müügitulu all. Võib olla, et seotud isikute tehingud olid korrektselt vormistatud ja hinnastatud. Võib olla, et töötajateta teenuste osutamisele on maksunduslikult korrektne alus.
Aga kui iga vastus algab sõnaga “võib olla”, siis on avaliku usalduse seisukohalt juba probleem.
Sest avaliku võimu esindaja puhul ei peaks põhiküsimus olema “kas rikkumist saab tõestada?”. Põhiküsimus peaks olema: kas inimene, kes kontrollib teiste ausust, on ise nähtavalt, kontrollitavalt ja arusaadavalt aus?
Signe Viimsalu juhtumi koomiline külg on selles, et kõik kõlab nagu raamatupidamislik kabaree: korter tuleb, korter läheb, müügitulu on tagasihoidlik, bilanss vaikib, töötajaid pole, teenus liigub, vara koguneb, küsimused paljunevad.
Aga tõsine külg on palju olulisem.
Kui inimene seisab riigi nimel ausa ärikeskkonna eest, siis tema enda majanduslik lugu peab olema nii puhas, et seda ei pea kaitsma keerulise uduga. See peab kannatama päevavalgust, küsimusi ja avalikku kontrolli.
Vastasel juhul jääb õhku üks lihtne, veidi naljakas, aga väga ebamugav küsimus:
Kui raamatupidamiskohustuse rikkumine on teiste puhul ärikeelu vääriline probleem, siis miks näeb kontrollija enda kinnisvaralava välja nagu mustkunstietendus?
Ja mustkunstiga on teadagi nii: publik võib küll aplodeerida, aga lõpuks tahab ta ikkagi teada, kuhu jänes kadus.
Kommentaare: 0