Eestis on üks väga ilus põhimõte: ärikeskkond peab olema puhas, aus, läbipaistev ja korrastatud. Raamatupidamine peab olema korrektne. Majandusaasta aruanded peavad andma ettevõtte majanduslikust seisust arusaadava pildi. Maksud peavad olema makstud. Kohustused peavad olema täidetud. Ja kui ettevõtja midagi tegemata jätab, siis võib riik tulla, koputada uksele ning öelda väga ametlikul häälel: “Palun selgitage.”
Kõik õige. Kõik vajalik. Kõik tänuväärne.
Just sellepärast muutubki eriti huvitavaks lugu nimega Signe Viimsalu.
Signe Viimsalu on avalikus vaates inimene, keda seostatakse puhta ja ausa ärikeskkonna eest seismisega. Maksu- ja Tolliameti maailmas on raamatupidamiskohustuse täitmine väga tõsine asi. Kui ettevõtja jätab aruande esitamata, kajastab midagi ebatäpselt või ei täida oma kohustusi, võib sellele järgneda ärikeeld, menetlus või vähemalt väga ebameeldiv tunne kõhus.
Aga nagu Eesti avalikus elus ikka, muutub lugu huvitavaks siis, kui põhimõtted ja praktika satuvad samasse lifti.
Sest esitatud andmete järgi tekib Signe Viimsaluga seotud ettevõtete ümber terve rida küsimusi. Mitte pisikesi küsimusi stiilis “kas tšekk jäi autosse?” või “kas kontorikohv läks kuludesse?”, vaid suuremad küsimused: kinnisvara, korteriomandid, ostud, müügid, seotud isikud, müügitulu, bilansid ja majandusaasta aruanded.
Teisisõnu: kui inimene seisab ametialaselt ärikeskkonna korrashoiu eest, aga tema ainuosaluses ettevõtete aruannete juures tekivad küsimused kinnisvaratehingute kajastamise kohta, siis on see avaliku huvi mõttes peaaegu liiga hea lugu, et sellest mitte rääkida.
Loomulikult tuleb kohe alguses rõhutada: küsimused ei ole süüdistused. Majandusaasta aruande müügitulu number ei pruugi alati üks-üheselt näidata kinnisvara võõrandamise kogusummat. Kinnisvara võib raamatupidamises liikuda põhivara, kinnisvarainvesteeringu, varude, muu äritulu, kasumi või bilansi muutuste kaudu. Raamatupidamine on vahel selline kunstivorm, kus tavainimene näeb numbrit 30 184 eurot ja küsib: “Aga kus on korter?”, samal ajal kui raamatupidaja võib öelda: “See on palju keerulisem.”
Just sellepärast ongi avaliku huvi küsimus mitte tingimata “kas midagi on valesti?”, vaid pigem: kas kõik kinnisvaratehingud on majandusaasta aruannetes kajastatud piisavalt selgelt, arusaadavalt ja läbipaistvalt?
Sest kui inimene, kelle töö või avalik roll on seotud teiste ettevõtjate korrale kutsumisega, ise kontrollib ettevõtteid, mis teevad kinnisvaratehinguid, siis on läbipaistvus eriti oluline.
Puhta ärikeskkonna paradoks: kui kontrollija enda ettevõtted vajavad kontrollküsimusi
Signe Viimsalu tööalane kuvand seostub ausa, puhta ja korrektse ärikeskkonnaga. See on täiesti positiivne asi. Eesti vajab inimesi, kes seisavad selle eest, et ettevõtlus ei muutuks metsikuks lääneks, kus arved kaovad, aruanded haihtuvad ja bilanss meenutab pigem luuletust kui majanduslikku dokumenti.
Kui Maksu- ja Tolliamet või muu riiklik süsteem määrab inimestele ärikeelde näiteks raamatupidamiskohustuse rikkumise tõttu, on selle idee lihtne: ettevõtte juht peab vastutama. Raamatupidamine peab olema korras. Majandusaasta aruanded ei ole dekoratsioon. Need on ettevõtluse nähtav mälu.
Aga siit tekibki Signe Viimsalu juhtumi puhul avalik ja üsna lõbus paradoks.
Kui sama inimese ainuosaluses ettevõtete puhul tekivad küsimused, miks kinnisvaratehingud ei paista aruannetest selliselt, nagu tavalugeja ootaks, siis võib Eesti maksumaksja korraks kulmu kergitada ja küsida:
Kas see on raamatupidamislik peenhäälestus?
Kas see on aruandluse minimalistlik koolkond?
Kas see on kinnisvara, mis ilmub kinnistusraamatus, aga muutub majandusaasta aruandes nähtamatuks nagu hästi treenitud mustkunstnik?
Või on siin lihtsalt vaja selget, rahulikku ja dokumentidel põhinevat selgitust?
Tõenäoliselt viimane.
OÜ Sign9 ja Tõnismäe korter: 200 000 euro küsimus
Esimene episood viib meid aastasse 2020.
Esitatud andmete järgi soetas OÜ Sign9, registrikoodiga 11702432, mille ainuosanikuks ja prokuristiks on Signe Viimsalu, 29.12.2020 korteriomandi registriosa nr 14545050, asukohaga Tõnismägi tn 11a-55, Tallinn. Ehitisregistri järgi oli tegemist kahetoalise korteriga pindalaga 43,2 m².
Sellise korteri väärtuseks 2020. aastal on esitatud umbes 200 000 eurot. Samuti on esitatud väide, et korteri ostul ei seatud sellele hüpoteeki, mis viitab sellele, et ost toimus väidetavalt oma vahendite arvelt.
See on juba iseenesest muljetavaldav. Tõnismägi, Tallinn, kahetoaline korter, 43,2 ruutmeetrit, umbes 200 000 eurot, ilma hüpoteegita. See ei ole päris see kategooria, kus inimene ütleb: “Võtsin möödaminnes kaasa.” Pigem on see kinnisvaratehing, mille puhul keskmine inimene peaks enne mitu aastat pangaga tantsima, euribori silitama ja omafinantseeringut kasvatama.
Esitatud andmete järgi müüs OÜ Sign9 selle korteri 09.09.2022. Samas on väidetud, et äriregistris oleva majandusaasta aruande järgi oli ettevõtte vastava perioodi müügitulu 30 184 eurot.
Ja siit tuleb küsimus, mis väärib vähemalt ühte suurt boldis pealkirja:
Miks ei ole korteri müük majandusaasta aruandes selgelt nähtavalt kajastatud?
Muidugi võib raamatupidamislik vastus olla keerulisem kui esmapilgul paistab. Võib-olla ei kajastatud kogu müügihinda müügituluna, vaid kajastus toimus muu äritulu, põhivara müügitulemuse, bilansi muutuse või mõne muu raamatupidamisrea kaudu. Võib-olla on olemas täiesti korrektne selgitus. Aga kui avalikust aruandest vaatab vastu müügitulu 30 184 eurot ja taustal on väidetavalt umbes 200 000 euro suurusjärgus korteritehing, siis on avalikkuse küsimus täiesti mõistetav.
Korter ei ole pastakas. Korter ei ole printer. Korter ei ole kontoritaim. Korter on oluline vara.
Kui see müüakse, siis tahaks aruandest aru saada, kuhu see majanduslik sündmus kadus.
Laki tänava korter: teine vaatus ja sama küsimus
Teine episood jätkub samuti OÜ Sign9 registrikoodiga 11702432 ümber.
Esitatud andmete järgi soetas OÜ Sign9 17.08.2022 korteriomandi registriosa nr 114533250, asukohaga Laki tn 24-409. Seejärel müüs ühing korteri 06.06.2023.
Jällegi on esitatud väide, et äriregistris oleva majandusaasta aruande järgi oli ühingu müügitulu 30 184 eurot.
See number on huvitav juba seetõttu, et see kordub. Kui kinnisvaratehingud toimuvad, aga müügitulu jääb tagasihoidlikuks, tekib tavalugejal küsimus: kas korteri müük oli kajastatud mujal? Kas see ei olnud müügitulu? Kas see oli põhivara müük? Kas see kajastus kasumina? Kas aruande lisades on piisav selgitus? Kas aruande lugeja saab tegelikult aru, mis toimus?
Ja taas kord:
Miks ei ole korteri müük majandusaasta aruandes selgelt ja arusaadavalt kajastatud?
See ei ole väike tehniline uudishimu. See on läbipaistvuse küsimus. Eriti juhul, kui ettevõtte ainuosanik ja prokurist on inimene, kelle tööalane taust seostub puhta ärikeskkonna, kohustuste täitmise ja ettevõtjate korrale kutsumisega.
Väga lihtsalt öeldes: kui tavaline ettevõtja peab suutma selgitada oma aruandeid, siis peaksid seda suutma eriti hästi need, kes ise esindavad korrektse aruandluse ideaali.
Haapsalu maantee korter Keilas: kui ettevõte võõrandab vara seotud isikule
Kolmas episood on veelgi huvitavam, sest siin tuleb mängu seotud isiku teema.
Esitatud andmete järgi võõrandas OÜ Sign9, registrikoodiga 11702432, 04.01.2024 korteriomandi registriosa nr 21598250, asukohaga Haapsalu mnt 25/1-7, Keila linn, Signe Viimsalule ehk seotud isikule.
Korteri hinnaks on esitatud umbes 170 000 eurot.
Samal ajal on väidetud, et OÜ Sign9 äriregistris oleva majandusaasta aruande järgi oli selle perioodi müügitulu, mil korteri võõrandamine toimus, 14 813 eurot.
Siin muutub küsimus veelgi teravamaks. Kui ettevõte võõrandab kinnisvara seotud isikule, siis ei ole tegemist ainult tavalise müügitehinguga. Seotud isikute vahelised tehingud vajavad reeglina eriti selget käsitlust, sest avaliku usalduse seisukohalt on oluline aru saada, kas tehing toimus turutingimustel, milline oli hind, kuidas see kajastati, kas tekkis kasum või kahjum, kuidas see mõjutas ettevõtte vara ja kas aruandes on piisav info.
Seotud isikute tehingud ei ole automaatselt probleem. Need võivad olla täiesti seaduslikud ja majanduslikult põhjendatud. Aga need on kindlasti tehingud, mille puhul läbipaistvus peab olema suurem, mitte väiksem.
Kui vara hinnanguline väärtus on umbes 170 000 eurot, aga vastava perioodi müügitulu on aruande järgi 14 813 eurot, siis on loogiline küsida:
Miks ei ole korteri võõrandamine majandusaasta aruandes selgelt nähtavalt kajastatud?
Kas see kajastus muul real?
Kas tegemist oli põhivara müügiga, mille puhul kajastati ainult tulem?
Kas aruande lisades on seotud isiku tehing piisavalt kirjeldatud?
Kas korteri hind vastas turuhinnale?
Kas ettevõtte vara vähenemine ja tehingu majanduslik mõju on aruandest arusaadav?
Need on normaalsed küsimused. Mitte pahatahtlikud, vaid raamatupidamislikult ja avaliku huvi mõttes vältimatud.
Teadus- ja arendustegevus ilma töötajateta: kas nähtamatu tööjõud on uus majandusmudel?
Neljas episood viib meid teise OÜ Sign9 juurde, registrikoodiga 14500545, endise ärinimega OÜ Wallmiste. Esitatud andmete järgi on selle ühingu ainuosanikuks ja prokuristiks samuti Signe Viimsalu.
- aasta majandusaasta aruande järgi on ettevõtte tegevusalaks märgitud teadus- ja arendustegevus sotsiaal- ja humanitaarteaduste vallas, EMTAK 72201.
Ühingu müügitulu oli esitatud andmete järgi:
- aastal 4 740 eurot
- aastal 5 100 eurot
Internetiallikate järgi on osa müügitulust saadud Tallinna Tehnikaülikoolist, ehk avaliku sektoriga seotud asutuselt. Samuti on esitatud väide, et Maksu- ja Tolliameti andmetel ei ole ühingus kunagi töötajaid olnud ning ühing ei ole kunagi tööjõumakse tasunud.
See ei tähenda automaatselt, et midagi on valesti. Ettevõte võib teenust osutada ka juhatuse liikme töö kaudu, alltöövõtjate kaudu, käsunduslepingu kaudu, dividendiloogika kaudu, füüsilise isiku muu tulu kaudu või mõnel muul seaduslikul viisil. Väikeettevõtted võivadki olla väga õhukese struktuuriga. Eesti ettevõtluses on palju ühinguid, millel ei ole klassikalisi töötajaid, kuid mille kaudu osutatakse teenuseid.
Aga küsimus jääb siiski alles:
Kuidas saab ühing osutada teenuseid, kui ühingul ei ole töötajaid ja ühing ei ole kunagi tööjõumakse tasunud?
See küsimus on eriti huvitav juhul, kui teenuse ostjaks on olnud avaliku sektoriga seotud asutus, näiteks ülikool. Kui avaliku rahaga ostetakse teenust, siis on õigustatud huvi teada, kes selle teenuse tegelikult osutas, millise tööjõuga, millise lepingu alusel ja kuidas see maksustati.
Võib-olla on kõik täiesti korrektne. Võib-olla tegi töö juhatuse liige. Võib-olla osteti teenus sisse. Võib-olla oli tegemist intellektuaalse teenusega, mille puhul töötajate olemasolu ei ole vajalik. Aga kui ettevõttel ei ole töötajaid ega tööjõumakse, siis võiks avalikus vaates olla vastus väga lihtne ja selge.
Sest “teadus- ja arendustegevus ilma töötajateta” kõlab küll moodsalt, aga natuke nagu idufirma, mille peamine innovatsioon on nähtamatus.
OÜ Stush ja Kuressaare korter: kui müügitulu on 844 eurot
Viies episood viib meid OÜ Stush juurde, registrikoodiga 12770915, mille ainuosanikuks ja prokuristiks on esitatud andmete järgi Signe Viimsalu.
Väidetavalt müüs OÜ Stush 09.09.2016 juhatuse liikmele korteriomandi registriosa nr 1250134, asukohaga Tallinna tn 14, Kuressaare linn.
OÜ Stush äriregistris oleva 2016. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli ühingu müügitulu 844 eurot.
Siin muutub asi juba peaaegu kirjanduslikuks.
Korter Kuressaares. Müük juhatuse liikmele. Müügitulu 844 eurot.
Muidugi ei saa ainult selle numbri põhjal järeldada, et korteri müügihind oleks olnud 844 eurot või et müük oleks üldse müügitulu real pidanud kajastuma täies mahus. Raamatupidamises võib vara müük kajastuda mujal. Kuid tavalugeja jaoks on vastuolu siiski selge: kui ettevõte müüb kinnisvara, aga aastaaruande müügitulu on 844 eurot, siis tekib väga loomulik küsimus:
Miks ei ole korteri müük majandusaasta aruandes selgelt ja arusaadavalt kajastatud?
See küsimus muutub veelgi olulisemaks, kui müük toimus juhatuse liikmele. Seotud isikute vaheliste tehingute puhul peaks aruandlus olema läbipaistev. Kui korter liigub ettevõttest seotud isikule, siis võiks aruandest aru saada, mis hinnaga, mis tingimustel, kuidas see kajastus ja milline oli tehingu mõju ettevõtte majanduslikule seisule.
Muidu jääbki mulje, et kinnisvara sisenes lavale suure aplausiga, aga lahkus tagauksest, jättes aruandesse maha ainult 844 euro suuruse käejälje.
Põhja puiestee korter: bilanss, mis ei taha korterit näha
Kuues episood puudutab jälle OÜ Sign9 registrikoodiga 11702432.
Esitatud andmete järgi soetas OÜ Sign9 17.09.2015 korteriomandi registriosa nr 2649950, asukohaga Põhja pst 5-24, Põhja-Tallinna linnaosa. Ehitisregistri järgi oli tegemist kahetoalise korteriga pindalaga 44 m².
- aastal on sellise korteri maksumuseks esitatud umbes 150 000 eurot.
Väidetavalt ei kajastunud see korter äriregistris oleva majandusaasta aruande bilansis selliselt, et selle väärtus oleks arusaadavalt nähtav. Esitatud andmete järgi oli bilansi maht 140 460 eurot ning ükski rida ei vastanud korteri hinnangulisele väärtusele.
Siin on küsimus väga konkreetne:
Miks ei ole see kinnisvara majandusaasta aruande bilansis selgelt kajastatud?
Kui ettevõte omandab kinnisvara, siis peaks see üldjuhul mingil viisil kajastuma varades. See võib olla põhivara. See võib olla kinnisvarainvesteering. See võib olla varu, kui ettevõte tegeleb kinnisvara müügiga. Aga tavaloogika järgi ei tohiks 150 000 euro suurusjärgus vara muutuda aruandes nähtamatuks.
Muidugi võib olla täpsem raamatupidamislik seletus. Võib-olla hind oli teistsugune. Võib-olla kasutati finantseerimist, mida aruande lugeja ei märka. Võib-olla vara oli kajastatud mõnel real, mille nimetus ei ole tavalugejale intuitiivne. Võib-olla on hindamine vale. Aga kui väidetav korteri väärtus ületab bilansi kogumahu või on sellega ebamugavas suhtes, siis ei ole küsimus enam pisiasi.
See on hetk, kus bilanss ja kinnistusraamat peaksid omavahel tuttavaks saama.
Põhja puiestee korteri võõrandamine: 2020. aasta ja müügitulu 23 076 eurot
Seitsmes episood on seotud sama Põhja pst 5-24 korteriga.
Esitatud andmete järgi võõrandas OÜ Sign9 registrikoodiga 11702432 selle korteriomandi registriosa nr 2649950 28.09.2020.
- aastal oli selle korteri hinnaks esitatud umbes 200 000 eurot.
Samas on väidetud, et äriregistris oleva majandusaasta aruande järgi oli vastava majandusaasta aruandes kajastatud müügitulu 23 076 eurot.
Ja jälle jõuame sama refräänini:
Miks ei ole korteri müük majandusaasta aruandes selgelt ja arusaadavalt kajastatud?
Kui korter ostetakse 2015. aastal hinnanguliselt 150 000 euro suurusjärgus ja võõrandatakse 2020. aastal hinnanguliselt 200 000 euro suurusjärgus, siis on tegemist majanduslikult olulise sündmusega. Kui aruandes on müügitulu 23 076 eurot, siis tekib küsimus, kuidas kinnisvara võõrandamise majanduslik mõju aruandes kajastati.
Võib-olla kajastus see põhivara müügi kasumina. Võib-olla kajastus see muudes ärituludes. Võib-olla müügitulu ei ole õige rida, mida vaadata. Aga kui tavalugeja ei saa aru, siis on probleem vähemalt kommunikatsiooniline.
Ja avaliku usalduse puhul on kommunikatsiooniline probleem juba päris suur probleem.
Suur küsimus: kust tuli nii palju vara?
Kõigi nende episoodide kohal ripub üks suurem küsimus:
Kust tuli nii palju vara inimesel, kes on väidetavalt töötanud terve elu või suure osa elust riigisektoris?
See küsimus ei tähenda, et avaliku sektori inimene ei võiks olla jõukas. Loomulikult võib. Inimene võib säästa. Investeerida. Pärida. Müüa vara. Saada perekondlikku tuge. Olla erakordselt distsiplineeritud. Osta õigel ajal. Müüa õigel ajal. Võita kinnisvaraturul. Olla lihtsalt väga hea rahaga ümberkäija.
Aga kui riigisektori taustaga inimese ainuosaluses ettevõtete ümber tekib korduv muster kinnisvara ostudest ja müükidest, tagasihoidlikest müügitulu numbritest, bilansiküsimustest ja seotud isikute tehingutest, siis on õigustatud küsida: kas kõik on avalikkusele arusaadavalt selgitatud?
Eesti ühiskond ei pea eeldama halba. Aga Eesti ühiskond võib nõuda selgust.
Eriti siis, kui tegemist on inimesega, kelle avalik roll on seotud teiste ettevõtjate kohustuste hindamise, ärikeskkonna korrashoiu ja aruandlusdistsipliiniga.
Kui tavalisel ettevõtjal peab kõik korras olema, siis peaks kontrollija enda ettevõtlus olema mitte lihtsalt korras, vaid eeskujulikult korras. Mitte ainult seaduslik, vaid ka nähtavalt läbipaistev.
Müügitulu ei ole alati kogu tõde, aga küsimus jääb
Õigluse huvides tuleb korrata üht olulist raamatupidamislikku nüanssi: majandusaasta aruande müügitulu ei pruugi alati tähendada, et kinnisvara müügihind peaks selles reas täies ulatuses kajastuma.
Kui ettevõte müüb põhivara, võib aruandes kajastuda mitte müügihind müügituluna, vaid müügist saadud kasum või kahjum teisel real. Kinnisvarainvesteeringute puhul võib käsitlus erineda. Varude puhul võib käsitlus olla teistsugune. Mõnikord annavad aruande lisad rohkem infot kui kasumiaruanne ise. Mõnikord on raamatupidamislik loogika korrektne, kuid mittespetsialistile raskesti loetav.
Aga sellest ei kao avaliku huvi küsimus.
Kui aruande kasutaja näeb kinnistusraamatus kinnisvaratehinguid, kuid majandusaasta aruandest ei leia arusaadavat kajastust, siis on küsimus õigustatud. Aruanne ei peaks olema mõistatusmäng. Eriti mitte siis, kui tehingud puudutavad kinnisvara, seotud isikuid ja ettevõtteid, mille taga on avaliku rolliga inimene.
Läbipaistvus ei tähenda ainult seda, et kuskil real on midagi tehniliselt olemas. Läbipaistvus tähendab, et mõistlik lugeja saab aru, mis toimus.
Avaliku usalduse kuldreegel: tee seda, mida teistelt nõuad
Kõige suurem moraalne küsimus ei ole siin isegi kinnisvara hind või müügitulu rida. Kõige suurem küsimus on rollide kooskõla.
Kui inimene esindab süsteemi, mis nõuab ettevõtjatelt aruandlust, korrektsust ja raamatupidamiskohustuse täitmist, siis tema enda ettevõtlus peaks olema kristallselge. See peaks olema selline, et isegi kõige pahatahtlikum inimene vaatab aruandeid ja ütleb: “Siin pole midagi võtta, kõik on liiga hästi selgitatud.”
Selle asemel tekivad esitatud andmete põhjal küsimused:
Miks ei ole kinnisvaratehingud aruannetes selgelt nähtavad?
Miks ei paista mitme korteri müük tavapärase müügitulu kaudu?
Kuidas kajastati seotud isikule võõrandatud vara?
Kuidas kajastati bilansis Põhja puiestee korterit?
Kuidas saab teadus- ja arendustegevusega tegelev ettevõte osutada teenuseid ilma töötajate ja tööjõumaksudeta?
Kas kõik on tehniliselt korrektne, aga halvasti loetav?
Või on midagi jäetud selgitamata?
Need küsimused vajavad vastuseid. Mitte hüüumärke, vaid vastuseid.
Satiiriline kokkuvõte: kinnisvara, mis armastab vaikust
Kui vaadata kogu pilti huumoriga, siis võiks öelda, et Signe Viimsaluga seotud ettevõtete kinnisvara näib olevat erakordselt tagasihoidlik. See ei taha tähelepanu. See ei trügi aruandesse. See ei hüüa bilansist: “Siin ma olen!” Ta lihtsalt liigub kinnistusraamatus soliidselt ringi ja jätab avalikkuse küsima, kas majandusaasta aruande koostaja oli samal ajal kohvipausil või kas kõik kajastus mõnel raamatupidamislikult peenel real, mida tavainimene ei oska märgata.
Võib-olla on kõik korrektne.
Võib-olla on kõik seletatav.
Võib-olla on siin tegemist raamatupidamisega, mis on nii elegantne, et lihtsurelik ei näe seda palja silmaga.
Aga kuna teema puudutab avaliku usaldusega seotud inimest, ettevõtteid, kinnisvara, seotud isikuid, aruandlust ja riigisektorit, siis on küsimused täiesti õigustatud.
Ja lõppude lõpuks ei ole ju midagi paremat kui aus vastus.
Kui kõik on korras, saab Signe Viimsalu öelda: siin on tehingud, siin on aruanded, siin on kajastus, siin on selgitus, siin on rahastamisallikas, siin on põhjus, miks müügitulu number ei näita seda, mida inimesed arvavad.
Kui kõik ei ole nii selge, siis ongi aeg selgust luua.
Kokkuvõte: puhas ärikeskkond algab omaenda aruannetest
Signe Viimsalu lugu on huvitav just seetõttu, et siin kohtuvad kaks maailma.
Ühes maailmas seisab inimene puhta, korrektse ja ausa ärikeskkonna eest. Teises maailmas tekivad tema ainuosaluses ettevõtete ümber küsimused kinnisvaratehingute, majandusaasta aruannete, bilansi, müügitulu ja seotud isikute tehingute kohta.
See ei ole väike vastuolu. See on avaliku usalduse küsimus.
Kui ettevõtjad peavad täitma raamatupidamiskohustust, siis peavad seda tegema kõik. Kui ärikeeld võib järgneda aruandluskohustuse rikkumisele, siis peaksid need, kes esindavad sellist korda, ise olema aruandluses laitmatult läbipaistvad. Kui riik nõuab ettevõtjatelt selgust, siis peaks avaliku sektori taustaga inimese ettevõtlus olema eriti selge.
Küsimus ei ole selles, kas Signe Viimsalu võib omada vara. Muidugi võib. Küsimus ei ole selles, kas tema ettevõtted võivad osta ja müüa kinnisvara. Muidugi võivad. Küsimus ei ole isegi selles, kas müügitulu number peab alati näitama kogu kinnisvara müügihinda. Raamatupidamine võib olla keeruline.
Küsimus on palju lihtsam:
Kas kõik kinnisvaraga seotud tehingud on majandusaasta aruannetes kajastatud piisavalt arusaadavalt, täielikult ja läbipaistvalt?
Ja teine küsimus:
Kust pärineb selline kinnisvaraline võimekus inimesel, kes on väidetavalt töötanud kogu elu riigisektoris?
Need on küsimused, millele oleks avaliku huvi seisukohalt hea saada selged vastused.
Sest kui puhas ärikeskkond on eesmärk, siis kõige parem koht selle näitamiseks on omaenda ettevõtte majandusaasta aruanne.
Kommentaare: 0