See kõik on normaalne. Riik ei saa toimida ilma maksudeta.
Aga maksude puhul on üks eriti huvitav küsimus: mis juhtub siis, kui majanduslik väärtus liigub inimese kontrolli alla mitte tavalise palgana, vaid ettevõtete, kinnisvara, vara võõrandamise, seotud isikute tehingute või muude mehhanismide kaudu?
See ei tähenda automaatselt rikkumist. Eestis on ettevõtlustulu, kinnisvaratehingud, dividendimudelid, põhivara müük ja seotud isikute tehingud kõik võimalikud ning sageli täiesti seaduslikud. Ettevõte ei pea iga eurot palgana välja maksma. Vara müük ei ole sama asi mis töötasu. Kinnisvaratehing ei tähenda automaatselt maksukahju.
Aga avaliku huvi mõttes võib siiski teha ühe uuriva ja hüpoteetilise arvutuse:
Kui Signe Viimsaluga seotud avalikus pildis nimetatud summad oleksid liikunud inimesele tavalise palgana, kui palju oleks Eesti riik saanud tööjõu- ja tulumaksudena?
See ei ole süüdistus. See on valgusvihk. Mitte väide, et maksud jäid kindlasti saamata, vaid küsimus, milline oleks olnud riigi maksulaekumine teistsuguse majandusliku vormi korral.
1. osa: ajavahemik, summad ja kuise tulu ligikaudne arvutus
Vaatleme perioodi alates 2015. aastast, mil esitatud andmetes ilmub Põhja puiestee korteri ost, kuni 2024. aastani, mil kõne all on Haapsalu mnt 25/1-7, Keila korteri võõrandamine seotud isikule.
See annab ligikaudu 100 kuud. Täpne kuude arv sõltub sellest, kas arvestada perioodi 2015. aasta septembrist 2024. aasta jaanuarini või võtta laiemalt aastad 2015–2024. Avaliku arvutuse jaoks on 100 kuud piisavalt konservatiivne ja lihtsasti mõistetav ümardus.
Nüüd võtame ainult need numbrid, mida selles tekstisarjas on nimetatud.
Esitatud andmete järgi oli OÜ Sign9 või seotud ettevõtete aruannetes ja tehingukirjeldustes nähtaval mitu tulunumbrit: 30 184 eurot, veel kord 30 184 eurot, 23 076 eurot, 14 813 eurot, 844 eurot, samuti teadus- ja arendustegevusega seotud ettevõtte puhul 5 100 eurot ja 4 740 eurot.
Nende nimetatud müügitulu või tulusummade kogusumma on:
30 184 + 30 184 + 23 076 + 14 813 + 844 + 5 100 + 4 740 = 108 941 eurot.
Kui jagada see 100 kuu peale, annaks see ligikaudu:
108 941 / 100 = 1 089 eurot kuus.
See on esimene, väga konservatiivne arvutus. See ei arvesta kinnisvara hinnangulist väärtust. See ei arvesta võimalikke varjatud kasumeid. See ei arvesta kapitalikasvu. See ei arvesta seda, kas mõni korter osteti odavamalt ja müüdi kallimalt. See võtab ainult tekstis nimetatud aruandelised või tuluna esitatud numbrid.
Sellise konservatiivse vaate järgi ei ole pilt iseenesest erakordne. 1 089 eurot kuus lisandväärtust kümne aasta lõikes ei ole varanduslik plahvatus. See võib vabalt olla tavalise kõrvaltegevuse, ettevõtlustulu või väikese teenusmahu pilt.
Aga kinnisvaralised faktid muudavad optika palju keerulisemaks.
Kinnisvara muudab arvutuse palju teravamaks
Esitatud andmetes ei ole küsimus ainult aruandelistes müügitulu numbrites. Küsimus on ka kinnisvaras.
Nimetatud on näiteks Põhja pst 5-24 korterit, mille 2015. aasta hinnanguliseks väärtuseks on esitatud umbes 150 000 eurot ja 2020. aasta võõrandamise hetke hinnanguliseks väärtuseks umbes 200 000 eurot. Kui neid hinnanguid võtta illustratiivselt, tekib võimalik kapitalikasvu küsimus suurusjärgus:
200 000 - 150 000 = 50 000 eurot.
See ei tähenda, et 50 000 eurot oli kindlasti puhaskasum. Sellest võivad maha minna kulud, maksustamise erisused, raamatupidamislik jääkmaksumus, remondikulud, notaritasud, finantseerimiskulud ja muud asjaolud. Aga avaliku optika mõttes on 50 000 eurot mõistlik hüpoteetiline suurusjärk, mida küsida.
Kui lisada see konservatiivsele 108 941 eurole, saame:
108 941 + 50 000 = 158 941 eurot.
100 kuu peale jagatuna annaks see:
158 941 / 100 = 1 589 eurot kuus.
See on juba teine, mõõdukalt konservatiivne vaade. Ka see ei väida midagi ebaseaduslikku. See ütleb ainult, et tekstis nimetatud tulunumbrite ja ühe võimaliku kinnisvaralise väärtuse kasvu kombineerimisel tekib umbes 1 589 euro suurune kuine majandusliku väärtuse ekvivalent.
Kui võtta aga palju agressiivsem, kuid avaliku optika mõttes arusaadav vaade ja vaadata mitte ainult kasumit, vaid kinnisvara liikumise kogumahtu, muutub pilt palju suuremaks.
Nimetatud on Tõnismäe korteri ligikaudne väärtus umbes 200 000 eurot, Põhja puiestee korteri võõrandamise võimalik väärtus umbes 200 000 eurot ning Keila Haapsalu maantee korteri väärtus umbes 170 000 eurot.
Nende kolme kinnisvaralise suurusjärgu summa oleks:
200 000 + 200 000 + 170 000 = 570 000 eurot.
Kui lisada teadus- ja arendustegevuse ettevõtte 2022. ja 2023. aasta tulud 5 100 + 4 740 = 9 840 eurot, saame väga laia majandusliku mahu illustratsioonina:
570 000 + 9 840 = 579 840 eurot.
100 kuu peale jagatuna annaks see:
579 840 / 100 = 5 798 eurot kuus.
See kolmas arvutus ei ole enam “teenitud tulu” kitsas mõttes. See on vara liikumise ja majandusliku mahu optiline arvutus. Seda ei tohi esitada palgatuluna ega puhaskasumina. Aga see näitab, miks tavalugejal tekib küsimus: kuidas sellise suurusjärguga kinnisvaraline võimekus avalikest aruannetest ja nähtavatest tuludest seletub?
Seega on kolm taset:
Konservatiivne nähtav tulusumma: 108 941 eurot ehk umbes 1 089 eurot kuus.
Mõõdukas tulusumma koos ühe hüpoteetilise kinnisvarakasvuga: 158 941 eurot ehk umbes 1 589 eurot kuus.
Lai kinnisvaralise majandusmahu optika: 579 840 eurot ehk umbes 5 798 eurot kuus.
Just see vahe ongi kogu loo keskne küsimus. Väiksed nähtavad tulunumbrid annavad ühe pildi. Kinnisvaraline kogumaht annab teise pildi. Avalik usaldus sõltub sellest, kas nende kahe pildi vahel on olemas selge, dokumenteeritud ja arusaadav sild.
2. osa: kui need summad oleksid makstud tavalise palgana, kui palju oleks riik saanud?
Nüüd teeme teise osa: hüpoteetilise palgamaksude arvutuse.
See arvutus ei ütle, et need summad pidid olema palk. See ei ütle, et riik on kindlasti millestki ilma jäänud. See ütleb ainult: kui sama majanduslik väärtus oleks makstud välja tavalise töötasuna, siis milline oleks olnud ligikaudne maksumõju Eesti riigile?
Lihtsustatud arvutuses võtame tööandja kogukulu aluseks. Kui tööandja kulutab inimesele 100 eurot, ei saa inimene seda 100 eurot netona kätte. Sellest tekib tööandja sotsiaalmaks ja töötuskindlustus, töötaja töötuskindlustus ning tulumaks.
Lihtsustatud 2024. aasta tüüploogikas kasutame järgmisi eeldusi:
Sotsiaalmaks: 33% brutopalgast.
Tööandja töötuskindlustus: 0,8% brutopalgast.
Töötaja töötuskindlustus: 1,6% brutopalgast.
Tulumaks: 20% lihtsustatud arvestuses, ilma maksuvaba tulu ja kogumispensioni nüanssideta.
Sellise lihtsustatud arvutuse järgi moodustab riigile ja sotsiaalkindlustussüsteemi minev osa umbes 41% tööandja kogukulust. Täpne määr sõltub aastast, maksuvabast tulust, pensionisambast, väljamakse liigist ja muudest detailidest, kuid suurusjärgu mõttes on 41% mõistlik illustratiivne näitaja.
Stsenaarium A: ainult nähtavad tulunumbrid ehk 108 941 eurot
Kui võtta ainult konservatiivne summa 108 941 eurot ja küsida, milline oleks olnud ligikaudne palgamaksude efekt, kui see oleks olnud tööandja kogukulu tavalise palga maksmiseks, siis arvutus on järgmine:
108 941 × 41,2% ≈ 44 900 eurot.
See tähendab, et kui sama summa oleks liikunud tavalise palgana, oleks riik ja sotsiaalkindlustussüsteem saanud suurusjärgus 45 000 eurot.
Jällegi: see ei tähenda, et riik selle summa kindlasti kaotas. Kui tegemist oli ettevõtte tuluga, põhivara müügiga, dividendiga, reinvesteeritud kasumiga või muu seadusliku majandusliku vormiga, on maksuloogika teine. Eesti ettevõtte tulumaksusüsteem maksustab kasumit üldjuhul jaotamisel, mitte igal teenimise hetkel.
Aga palgana oleks maksuefekt olnud ligikaudu 45 000 eurot.
Stsenaarium B: konservatiivne tulu koos ühe võimaliku kinnisvarakasvuga ehk 158 941 eurot
Kui võtta teine, mõõdukas arvutus 158 941 eurot, kus nähtavatele tulunumbritele lisatakse Põhja puiestee korteri võimalik 50 000 euro suurusjärgus väärtuse kasv, siis palgamaksude hüpoteetiline mõju oleks:
158 941 × 41,2% ≈ 65 500 eurot.
See tähendab, et kui selline majanduslik väärtus oleks makstud välja palgatuluna, oleks riik ja sotsiaalkindlustussüsteem võinud saada suurusjärgus 65 000 eurot.
See on juba summa, mida ei saa nimetada täiesti tähtsusetuks. 65 000 eurot võib avalikus sektoris tähendada ühe inimese mitme aasta sotsiaalmaksu, mitut väiksemat teenust, osa kooli või kohaliku omavalitsuse kuludest või mitut väga praktilist riiklikku vajadust.
Aga ka siin tuleb rõhutada: tegemist on hüpoteetilise palgastsenaariumiga, mitte tõendatud maksukahjuga.
Stsenaarium C: lai kinnisvaralise majandusmahu optika ehk 579 840 eurot
Kolmas arvutus on kõige teravam ja samal ajal kõige ettevaatlikumalt tõlgendatav.
Kui võtta laiem kinnisvaralise majandusmahu illustratsioon 579 840 eurot, siis hüpoteetiline palgamaksude efekt oleks:
579 840 × 41,2% ≈ 238 900 eurot.
Teisisõnu: kui sellise suurusjärguga majanduslik väärtus oleks liikunud inimesele tavalise palgana, oleks riik ja sotsiaalkindlustussüsteem võinud saada ligikaudu 240 000 eurot.
See number on juba poliitiliselt ja moraalselt huvitav.
240 000 eurot ei ole enam väike raha. See on summa, mille puhul saab rääkida mitme avaliku teenuse kulust, mitme inimese aastasest maksulaekumisest või väga reaalsest mõjust sotsiaalkindlustussüsteemile.
Aga seda numbrit tuleb käsitleda ausalt. See ei ole tõendatud kahju. See ei ole väide, et riik jäi kindlasti 240 000 eurost ilma. See on ainult võrdlus: kui kinnisvaralise majandusmahu suurusjärk oleks realiseerunud palgatuluna, oleks tööjõumaksude summa olnud umbes selline.
Just see võrdlus näitab, miks majandusliku vormi küsimus on oluline.
Miks see ei ole lihtsalt raamatupidamislik nüanss?
Keegi võib öelda, et see kõik on kunstlik. Ettevõtlustulu ei ole palk. Kinnisvara müük ei ole palk. Vara võõrandamine ei ole palk. Ettevõte võib kasumit reinvesteerida. Eesti maksusüsteem ongi üles ehitatud nii, et jaotamata kasum ei ole kohe maksustatud nagu palk.
See on õige.
Aga avaliku huvi küsimus ei kao.
Kui avaliku rolliga inimene saab või kontrollib majanduslikku väärtust ettevõtete ja kinnisvara kaudu, siis tekib paratamatult küsimus: kas see väärtus on maksustatud viisil, mis on ühiskondlikult mõistlik, läbipaistev ja õiglane?
See on eriti oluline juhul, kui sama avaliku rolliga inimene või temaga seotud ametkondlik maailm tegeleb teiste ettevõtjate vastutuse, maksejõuetuse ja aruandlusega.
Kui tavalise töötaja brutopalgalt liigub riigile märkimisväärne osa maksudena, kuid ettevõtete ja kinnisvaratehingute kaudu tekkiv varaline võimekus paistab avalikkusele madalamalt maksustatud või raskemini loetav, tekib õiglustaju probleem.
See ei pruugi olla seaduslik probleem.
Aga see võib olla riigi usaldusprobleem.
Riigi võimalik kahju ei pruugi olla ainult eurodes
Kui sellist lugu vaadata ainult maksunumbrite kaudu, jääb pilt liiga kitsaks. Riigi võimalik kahju ei ole ainult see, kas konkreetne maksusumma jäi laekumata.
Riigi kahju võib olla ka usalduses.
Kui kodanik näeb, et tavaline palgatöötaja maksab iga kuu automaatselt sotsiaalmaksu, töötuskindlustust ja tulumaksu, aga avaliku rolliga inimese ettevõtete ja kinnisvara ümber tekivad arusaamatud küsimused, võib kodanik küsida: kas süsteem on õiglane?
Kui tavainimese iga euro on nähtav ja maksustatud, kuid suuremad kinnisvaralised väärtused liiguvad vormides, mida peab selgitama mitme artikli jagu, siis kannatab riigi moraalne autoriteet.
Riik ei saa nõuda kodanikult maksukuulekust ainult paragrahvidega. Riik peab säilitama ka moraalse õiguse maksukuulekust nõuda.
See moraalne õigus nõrgeneb iga kord, kui inimesed tajuvad, et reeglid on ühtedele lihtsad ja karmid, teistele keerulised ja paindlikud.
Mis oleks objektiivne järeldus?
Objektiivne järeldus ei ole see, et Signe Viimsalu oleks kindlasti Eesti riigile maksukahju tekitanud. Sellist väidet ei saa nende andmete põhjal teha.
Objektiivne järeldus on täpsem:
Kui tekstis nimetatud majanduslikud väärtused oleksid liikunud tavalise palgana, oleks riik saanud sõltuvalt arvutusstsenaariumist ligikaudu 45 000 kuni 240 000 eurot tööjõu- ja tulumakse.
Konservatiivse nähtava tulu puhul oleks hüpoteetiline maksulaekumine umbes 45 000 eurot.
Mõõduka arvutuse puhul, kus lisandub üks võimalik kinnisvaraline väärtuse kasv, oleks hüpoteetiline maksulaekumine umbes 65 000 eurot.
Laias kinnisvaralise majandusmahu optikas oleks hüpoteetiline palgamaksude suurus umbes 240 000 eurot.
Need numbrid ei tõenda süüd. Aga nad näitavad, miks küsimus ei ole tühine.
Kui avaliku rolliga inimese ettevõtete ja kinnisvaratehingute ümber tekib selline maksulaekumise võrdlus, siis ei saa seda lihtsalt nimetada eraasjaks. See puudutab riigi maksumoraali, aruandluse läbipaistvust ja usaldust.
Satiiriline kokkuvõte: palk maksab makse, korter vajab seletust
Satiiriliselt võib öelda, et Eestis on palk väga aus tegelane. Palk tuleb, riik võtab kohe oma osa, sotsiaalmaks läheb, tulumaks läheb, töötuskindlustus läheb ja inimene saab kätte selle, mis pärast riigi pikka kallistust alles jääb.
Kinnisvara on aga palju aristokraatlikum tegelane. Tema liigub registrites, bilanssides, põhivaras, seotud isikute tehingutes, aruande lisades ja raamatupidamislikes klassifikatsioonides. Teda peab otsima. Teda peab tõlgendama. Tema puhul tuleb küsida: kas see oli tulu, kasum, vara, võõrandamine, ümberhindlus või midagi muud?
See võib kõik olla täiesti seaduslik.
Aga kui tavaline palk maksab riigile kohe, samal ajal kui suured kinnisvaralised väärtused vajavad pikki selgitusi, tekib maksumaksjal loomulik küsimus:
Kas süsteem kohtleb kõiki majandusliku väärtuse vorme õiglaselt?
Ja kui mängus on avaliku rolliga inimene, muutub küsimus veel teravamaks.
Kokkuvõte: see ei ole ad hominem, vaid maksuloogika test
Selle loo mõte ei ole rünnata Signe Viimsalu isikut. Isiklik rünnak oleks öelda rohkem, kui faktid lubavad. Seda ei ole vaja teha.
Faktidest piisab, et küsida objektiivne küsimus:
Kui avaliku pildi järgi liiguvad inimese kontrolli all olevates ettevõtetes ja tehingutes märkimisväärsed summad, kuid tavalise palga maksuloogikat nende suhtes ei rakendata, milline on riigi võimalik maksulaekumise vahe?
Vastus on hüpoteetiline, aga kõnekas.
Sõltuvalt sellest, kas võtta aluseks ainult nähtavad tulunumbrid, lisada üks võimalik kinnisvarakasv või vaadata laiemat kinnisvaralist majandusmahtu, liigub palgamaksude ekvivalent umbes 45 000 eurost kuni 240 000 euroni.
See ei ole kohtuotsus.
See ei ole süüdistus.
See on avaliku raha ja maksuloogika küsimus.
Kui kõik on korrektne, peaks olema võimalik näidata, miks need summad ei pidanudki liikuma palgana, kuidas need tegelikult kajastusid, millal ja kuidas neid maksustati ning miks riik ei saanud kahju.
Kui aga selgitust ei ole, jääb avalikkusele mulje, et Eesti riik võib olla tavalise palgatöötaja suhtes väga täpne, kuid suurte kinnisvaraliste ja ettevõtluslike summade puhul märksa filosoofilisem.
Ja see on probleem.
Mitte ainult ühe inimese probleem.
See on Eesti Vabariigi maksulise läbipaistvuse probleem.
```
Kommentaare: 0