Eesti riik räägib sageli kokkuhoiust. Räägitakse eelarvepuudujäägist, kärbetest, maksutõusudest, avaliku sektori efektiivsusest, riigi õhemaks tegemisest ja sellest, kuidas maksumaksja raha tuleb kasutada vastutustundlikult. See kõik kõlab väga ilusalt. Peaaegu sama ilusalt nagu ametlik pressiteade, kus kõik on läbipaistev, strateegiline, eesmärgipärane ja väärtuspõhine.
Aga siis tuleb mõni konkreetne juhtum, mis paneb inimese korraks seisma, kulmu kergitama ja küsima: kas see on päriselt avaliku raha mõistlik kasutamine või on keegi riiklikule bürokraatiale kogemata lõputu krediitkaardi andnud?
Üks selline juhtum puudutab väidetavalt Signe Viimsalu ja Terje Kriisemani tegevust Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistuses seoses ühe 2019. aastal tekkinud maksuvõla ja hilisema pankrotimenetlusega.
Lugu algab üsna lihtsalt. Isik oli ühe äriühingu juhatuses. Sellel äriühingul tekkis 2019. aastal maksuvõlg. Maksu- ja Tolliamet tegi vastutusotsuse ning esitas füüsilise isiku pankrotiavalduse. Seejärel tuli läbida võlgadest vabastamise menetlus. Hiljem otsustati probleemne äriühing ise kustutada läbi pankrotimenetluse ning esitati pankrotiavaldus, et kohus saaks selle sundkorras registrist kustutada.
See ei ole meeldiv olukord. See ei ole ilus olukord. Aga see on arusaadav olukord. Ettevõte oli probleemne, maksuvõlg oli vana, isiku suhtes oli juba tehtud vastutusotsus ja isiklik pankrotimenetlus oli juba mängus. Teisisõnu: riigil oli juba olemas üks tee, üks nõue, üks menetluslik raamistik ja üks tegelik probleem.
Seejärel jõudis asi pankrotimenetluse loogika järgi faasi, kus enne menetluse raugemist peab see läbima Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistuse. Maksejõuetuse teenistus saab otsustada, kas asi väärib avalikku menetlust riigi kulul või mitte.
Ja siin algabki kogu loo keskne küsimus.
Väidetavalt otsustasid Terje Kriiseman ja Signe Viimsalu 2024. aasta juunis, et seda pankrotiasja tuleb menetleda avalikus menetluses riigi kulul.
Kui see kirjeldus vastab tegelikkusele, siis ei ole tegemist väikese tehnilise otsusega. See ei ole lihtsalt paber, tempel ja “järgmine palun”. Avalik menetlus tähendab riigi raha. Riigi raha tähendab maksumaksja raha. Maksumaksja raha tähendab kõigi nende inimeste raha, kes maksavad käibemaksu, tulumaksu, sotsiaalmaksu, aktsiise, lõive ja kõike muud, mida Eesti riik suudab küsida isegi siis, kui inimene lihtsalt proovib rahulikult elada.
Väidetavalt sai pankrotihaldur ühe-kahe kuu töö eest umbes 5 000 eurot maksumaksja taskust.
See number väärib tähelepanu. Mitte sellepärast, et pankrotihalduri töö ei võiks olla tasustatud. Loomulikult peab töö olema tasustatud. Küsimus on selles, kas konkreetne töö oli vajalik, mõistlik, perspektiivikas ja avaliku raha kasutamise seisukohalt põhjendatud.
Kui menetlus on sisuliselt perspektiivitu, kui võlg on vana, kui vastutusotsus on juba tehtud, kui isik on olnud isiklikus pankrotis, kui tagasivõitmise võimalused puuduvad ning kui keegi eraõiguslikult ei ole pidanud mõistlikuks pankrotihalduri töö eest deposiiti tasuda, siis tekib vältimatu küsimus:
Miks pidas riik vajalikuks maksta selle eest umbes 5 000 eurot?
Viie aasta tagune maksuvõlg ja riiklik äratuskell
Esitatud asjaolude järgi tekkis ettevõttel maksuvõlg 2019. aastal. Aastaks 2024 oli tegemist juba umbes viie aasta taguse asjaga. Viis aastat on ettevõtlusmaailmas pikk aeg. Selle aja jooksul jõuab ettevõte lõpetada tegevuse, vara kaduda, nõuded aeguda või muutuda praktiliselt mõttetuks, dokumendid hajuda, inimesed pankrotis käia, turg muutuda ja riik mitu korda kuulutada, et raha on vähe.
Kui maksuvõla suhtes oli Maksu- ja Tolliamet juba teinud vastutusotsuse, siis oli riik ühe olulise sammu juba astunud. Vastutusotsus tähendab, et juhatuse liikme vastu on maksuvõla osas juba hinnatud vastutuse küsimust. See ei ole enam tühi leht. See ei ole olukord, kus riik ärkab esimest korda ja ütleb: “Huvitav, kas keegi vastutab?”
Lisaks oli inimene ise väidetavalt läbimas või läbinud füüsilise isiku pankrotiga seotud menetluse ja võlgadest vabastamise menetluse. See muudab uute nõuete esitamise perspektiivi veelgi problemaatilisemaks. Kui isik on juba isiklikus pankrotis, siis ei saa avalik menetlus lihtsalt maagiliselt luua uut raha sealt, kus seda ei ole. Pankrot ei ole rahaprinter. Pankrot on pigem ametlik tunnistus sellest, et rahaprinter on katki, paber otsas ja elekter välja lülitatud.
Sellises olukorras oleks mõistlik küsida väga kainelt: mida riik loodab selle avaliku menetlusega saavutada?
Kas riik loodab tagasi võita vara?
Kas riik loodab esitada uue nõude?
Kas riik loodab sama võlga teist korda küsida?
Kas riik loodab saada pankrotimenetluse kaudu midagi enamat kui juba vastutusotsusega saavutati?
Või on tegemist lihtsalt menetlusega menetluse pärast?
Viimane variant on maksumaksja jaoks kõige ebameeldivam. Sest menetlus menetluse pärast tähendab, et ametnikud töötavad, haldur töötab, kirjad liiguvad, otsused sünnivad, raha kulub, aga sisuline tulemus on sama suur kui tühjal Exceli lahtril.
Vastutusotsus oli juba olemas: kas sama võlga saab menetluslikult uuesti serveerida?
Üks keskseid küsimusi puudutab vastutusotsuse tähendust.
Kui Maksu- ja Tolliamet on juba teinud vastutusotsuse juhatuse liikme vastu, siis tekib õigustatud küsimus, mida täpselt sooviti pankrotimenetluses veel saavutada. Kas taheti esitada nõudeid sama isiku vastu? Kui jah, siis mille alusel? Kas sama võla pinnalt? Kui sama võla pinnalt, siis kas see ei tekita riski, et sama majanduslikku kohustust üritatakse sisuliselt teist korda menetleda?
See ei ole väike formaalne detail. See on õiguskindluse küsimus.
Inimene peab saama aru, milline nõue tema vastu on, millisel alusel see on, millises menetluses see toimub ja kas sama asja ei üritata lihtsalt uue sildi all uuesti lauale panna.
Kui maksuvõlg oli juba vastutusotsusega käsitletud, siis peaks iga edasine menetlus olema eriti põhjalikult põhjendatud. Mitte nii, et riik tuleb viis aastat hiljem ja ütleb: “Meil tekkis nüüd uus menetluslik inspiratsioon.”
Sellise avaliku menetluse puhul oleks vaja väga selgelt selgitada:
Mis oli avaliku menetluse eesmärk?
Millist vara loodeti leida?
Milliseid nõudeid loodeti esitada?
Kelle vastu neid nõudeid loodeti esitada?
Kuidas erinevad need nõuded juba tehtud vastutusotsusest?
Milline oli realistlik rahaline tulemus?
Miks oli mõistlik kulutada maksumaksja raha olukorras, kus erasektor ei pidanud deposiidi tasumist perspektiivikaks?
Kui nendele küsimustele ei ole veenvat vastust, siis hakkab kogu asi meenutama riiklikku reheahju: sisse läheb maksumaksja raha, välja tuleb soe bürokraatlik aur.
Tagasivõitmise võimalused ja pankrotimenetluse perspektiivitus
Esitatud info järgi oli tegemist viis aastat vana asjaga ning tagasivõitmise võimalused puudusid või olid vähemalt äärmiselt ebatõenäolised. Väidetavalt teavitas ajutine pankrotihaldur kohut juba varem, et tagasivõitmise perspektiivi ei ole.
See on pankrotimenetluse mõttes väga oluline asjaolu.
Kui pankrotivaras ei ole vara, kui juhatuse liikme vastu ei ole perspektiivikat uut nõuet, kui tagasivõitmise võimalusi ei ole ja kui võlausaldajad ei ole valmis menetluse jätkamiseks deposiiti tasuma, siis on pankrotimenetluse raugemine tavapärane ja loogiline lahendus.
Raugemine ei ole alati ebaõnnestumine. Mõnikord on raugemine lihtsalt reaalsuse tunnistamine. Ettevõttel ei ole vara. Menetluse jätkamine ei too raha juurde. Halduri töö ei tekita varasid. Riik ei peaks maksma selle eest, et keegi professionaalselt tühja sahtlit kontrollib.
Kui aga sellises olukorras tuleb Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistus ja otsustab, et menetlus tuleb avaliku menetlusena riigi kulul läbi viia, siis muutub küsimus teravaks.
Mida nägi maksejõuetuse teenistus, mida teised ei näinud?
Kas oli olemas konkreetne vara?
Kas oli olemas konkreetne tagasivõitmise nõue?
Kas oli olemas konkreetne kahju hüvitamise nõue?
Kas oli olemas sisuline põhjus arvata, et riik saab raha tagasi?
Või oli olemas ainult administratiivne entusiasm ja tunne, et menetleda on tore?
Satiiriliselt võiks öelda, et kui pankrotimenetlus on hobune, kes on viis aastat tagasi tallist lahkunud, siis riik otsustas 2024. aastal talle veel kord kaeru osta. Mitte sellepärast, et hobune tagasi tuleks, vaid sellepärast, et kaerte ostmiseks on eelarverida olemas.
5 000 eurot ühe-kahe kuu eest: riigi raha või Monopoly raha?
Väidetavalt maksti pankrotihaldurile ühe-kahe kuu töö eest umbes 5 000 eurot maksumaksja raha.
5 000 eurot ei ole riigieelarve mõttes suur summa. Sellepärast ongi riigil selliseid summasid lihtne põletada. Mitte keegi ei tee valitsuse pressikonverentsi teemal: “Täna kadus 5 000 eurot ebaselge mõttega pankrotimenetlusse.” Aga maksumaksja jaoks on 5 000 eurot täiesti reaalne raha.
5 000 euro eest saab maksta mitme inimese kuuarveid. Saab osta koolile vahendeid. Saab toetada mõnd väikest teenust. Saab katta mõne pere mitme kuu toidukulud. Saab parandada midagi päriselt katkist. Saab teha midagi kasulikku.
Või saab maksta pankrotihaldurile menetluse eest, mille praktiline tulemus võib osutuda nulliks.
Ja siit tekibki küsimus: kas riik käsitleb maksumaksja raha päris rahana või nagu Monopoly rahatähte, mida saab mängulaual edasi-tagasi tõsta, kuni keegi ütleb “avalik menetlus” ja kõik noogutavad?
Kui eraõiguslikud võlausaldajad ei olnud valmis menetluse jätkamiseks deposiiti maksma, siis on see turusignaal. See tähendab, et need, kellel oleks otsene rahaline huvi, ei pidanud menetlust piisavalt perspektiivikaks. Kui riik otsustab sellises olukorras ikkagi maksta, peab põhjendus olema tugev.
Mitte “me võime”.
Mitte “meil on pädevus”.
Mitte “nii on menetluslikult võimalik”.
Vaid: “see on avaliku raha kasutamise seisukohalt vajalik, mõistlik ja tõenäoliselt tulemuslik.”
Kui sellist põhjendust ei ole, siis muutub 5 000 eurot mitte menetluskuluks, vaid avaliku sektori mugavuskuluks.
Milleks oli seda menetlust vaja?
Kogu loo keskne küsimus on väga lihtne:
Milleks oli vaja kulutada umbes 5 000 eurot maksumaksja raha tööle, mida objektiivsetel põhjustel ei paistnud kellelgi vaja olevat?
Kui pankrotimenetlusel puudus vara, puudusid realistlikud tagasivõitmise võimalused, võlg oli vana, vastutusotsus oli juba tehtud ja asja keskne isik oli isikliku pankroti protsessis, siis milleks avalik menetlus?
Kas selleks, et kontrollida kontrollitut?
Kas selleks, et menetleda menetletut?
Kas selleks, et esitada nõue olukorras, kus nõude sisuline alus oli juba teises menetluses käsitletud?
Kas selleks, et näidata, et maksejõuetuse teenistus teeb tööd?
Siin jõuame avaliku sektori klassikalise probleemini: mõnikord tekib institutsioonidel vajadus õigustada enda olemasolu tegevusega, mis väljastpoolt vaadates ei pruugi luua selget väärtust. Kui asutus on loodud, inimesed on tööle võetud, palgad jooksevad ja protsessid on paigas, siis on vaja ka menetlusi. Menetlus on bürokraatia hapnik. Ilma menetluseta võib tekkida ebamugav küsimus: milleks kogu see aparaat?
Maksejõuetuse teenistuse olemasolu võib põhimõtteliselt olla vajalik. Keerukates pankrotiasjades, varade varjamise, pahatahtlike tehingute, juhatuse liikmete vastutuse, võlausaldajate kaitse ja süsteemse kuritarvitamise juhtumites võib avalik sekkumine olla täiesti põhjendatud.
Aga just sellepärast ongi oluline eristada tõsiseid juhtumeid ilmselt perspektiivitutest juhtumitest. Kui avaliku menetluse tööriista kasutatakse ka seal, kus tulemus on ette teada, siis muutub tööriist ise probleemiks.
Kui riigil on raha vähe, miks käitutakse nagu raha oleks lõputult?
Eesti inimene kuuleb pidevalt, et riigil on raha vähe. Raha on vähe õpetajatele. Raha on vähe tervishoiule. Raha on vähe kaitseks. Raha on vähe teedele. Raha on vähe peredele. Raha on vähe kohalikele omavalitsustele. Raha on vähe peaaegu kõigeks, välja arvatud kummalisteks menetlusteks, mida saab põhjendada sõnadega “avalik huvi” või “menetluslik vajadus”.
Kui kodanik küsib, miks maksud tõusevad, siis vastus on: riigil on vaja raha.
Kui kodanik küsib, miks teenused halvenevad, siis vastus on: riigil on keeruline.
Kui kodanik küsib, miks ametnikud kulutavad 5 000 eurot perspektiivitu pankrotimenetluse peale, siis vastus kipub olema palju pikem, palju tehnilisem ja palju vähem veenev.
Just sellised juhtumid tekitavadki avalikku usaldamatust. Mitte ainult summa pärast, vaid suhtumise pärast. Kodanik tunneb, et tema peab iga euro eest võitlema, aga riiklik masin võib samal ajal kulutada raha menetlustele, mille praktiline mõte jääb hämaraks.
Kui keegi erasektoris teeks otsuse kulutada 5 000 eurot tööle, millel puudub tõenäoline tulemus, küsiks omanik väga kiiresti: miks?
Riigis küsib seda küsimust maksumaksja.
Aga riigis vastab tihti menetlus.
Ja menetlus oskab rääkida pikalt.
Terje Kriiseman ja Signe Viimsalu: ametniku otsus vajab avalikku selgust
Esitatud asjaolude põhjal on loo keskmes Terje Kriiseman ja Signe Viimsalu, keda seostatakse Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistuse otsusega menetleda pankrotiasja avalikus menetluses riigi kulul.
See ei tähenda, et üks või teine inimene oleks automaatselt midagi rikkunud. Avaliku võimu tegevust tuleb hinnata dokumentide, õigusliku aluse, põhjenduste ja otsuse proportsionaalsuse järgi. Aga avaliku raha kasutamisel on kriitiline kontroll õigustatud.
Kui ametnikud või teenistuse juhid otsustavad kasutada maksumaksja raha, peavad nad suutma selgitada:
Miks see juhtum valiti avalikuks menetluseks?
Milline oli menetluse eesmärk?
Milline oli eeldatav kasu?
Milline oli hinnang menetluse perspektiivile?
Kas arvestati juba tehtud vastutusotsusega?
Kas arvestati füüsilise isiku pankrotiga?
Kas arvestati tagasivõitmise võimaluste puudumisega?
Kas arvestati sellega, et keegi ei olnud valmis deposiiti tasuma?
Milline oli maksumaksja raha kasutamise põhjendus?
Need küsimused ei ole isiklik rünnak. Need on avaliku kontrolli küsimused.
Avalikus teenistuses ei ole kriitika luksus. See on ametiga kaasnev osa. Kui otsustad avaliku raha üle, pead taluma avalikke küsimusi. Kui riik võib kodaniku suhtes olla karm, siis kodanik võib riigi suhtes olla nõudlik.
Järgmisel päeval vastav juhataja: efektiivsus või tööpuuduse sümptom?
Veel üks väidetavalt tähelepanuväärne detail puudutab suhtlust maksejõuetuse teenistusega. Nimelt on esitatud tähelepanek, et kui teenistusele saata taotlus või kaebus, tuleb vastus sageli praktiliselt järgmisel päeval. Ja väidetavalt vastab mitte lihtsalt mõni spetsialist, vaid Signe Viimsalu ise kui teenistuse juhataja.
Esmapilgul võiks seda pidada erakordseks efektiivsuseks. Eesti avalikus sektoris ei ole sugugi halb, kui keegi vastab kiiresti. Tavaliselt on kodanik harjunud ootama, meeldetuletama, uuesti saatma ja lõpuks saama vastuse, mis algab sõnadega “Täname pöördumise eest” ning lõpeb tundega, et keegi tegelikult ei lugenud küsimust.
Aga kui juhataja ise vastab kiiresti ja pikalt peaaegu igale pöördumisele, võib see tekitada ka teistsuguse küsimuse: kas teenistuse juhil on tõesti nii palju vaba operatiivset aega?
Juhataja töö peaks eelduslikult tähendama strateegilist juhtimist, tööprotsesside korraldamist, keerukamate otsuste tegemist, meeskonna juhtimist, menetluspoliitika kujundamist ja avaliku ressursi kasutamise kontrolli. Kui juhataja saab järgmisel päeval kirjutada pikad vastused üksikutele taotlustele, siis võib see olla märk suurepärasest töökorraldusest.
Või võib see jätta mulje, et teenistuse töökoormus ei ole just kosmiline.
Loomulikult tuleb siin olla õiglane. Kiire vastamine ei ole süü. Kiire vastamine on tavaliselt voorus. Aga avaliku sektori kontekstis on õigustatud küsida, kas teenistuse töökoormus, roll ja kulud on omavahel mõistlikus suhtes.
Kui teenistus suudab kiiresti vastata, aga samal ajal suunab avalikku raha perspektiivitu pankrotimenetluse pidamiseks, siis muutub küsimus laiemaks: kas maksejõuetuse teenistuse töö on päriselt suunatud ühiskondlikult oluliste juhtumite lahendamisele või toodab see menetlusi lihtsalt selleks, et menetluslik masin töötaks?
Maksejõuetuse teenistus: vajalik valvekoer või kallis bürokraatlik lemmikloom?
Maksejõuetuse teenistuse idee võib paberil olla mõistlik. Kui ettevõtted lähevad pankrotti, vara liigub kahtlaselt, võlausaldajad jäävad rahast ilma, juhatuse liikmed võivad olla käitunud pahatahtlikult ja ühiskondlik huvi nõuab sekkumist, siis on riigil vaja mehhanismi, mis suudab keerulisi juhtumeid jälgida.
Sellisel juhul on maksejõuetuse teenistus nagu valvekoer. Ta peaks haukuma siis, kui midagi on päriselt valesti. Ta peaks märkama varade väljaviimist, pahatahtlikke tehinguid, skeeme ja olukordi, kus eraõiguslikel võlausaldajatel ei ole jõudu menetlust vedada, kuid avalik huvi on suur.
Aga kui valvekoer hakkab haukuma tühja kuudi peale, siis tekib probleem.
Kui avalik menetlus käivitatakse juhtumis, kus võlg on vana, vastutusotsus on juba tehtud, isik on pankrotis, tagasivõitmise võimalusi ei ole, deposiiti ei maksta ja perspektiiv on ebaselge, siis ei paista see enam valvekoera tööna. See paistab pigem kallite krõbinatega toidetud bürokraatliku lemmikloomana.
Ja seda lemmiklooma peab üleval maksumaksja.
Küsimus ei ole selles, kas maksejõuetuse teenistust võiks kunagi vaja olla. Kindlasti võib. Küsimus on selles, kas konkreetne otsus oli mõistlik, proportsionaalne ja tulemuslik.
Kui asutus kasutab avalikku raha juhtumites, kus tulemuslikkus on küsitav, siis peab avalikkusel olema õigus küsida, kas teenistus täidab oma eesmärki või lihtsalt laiendab enda tegevusvälja.
Avalik menetlus ei tohiks olla ametkondlik eneseõigustus
Avalik menetlus peaks olema erandlik ja põhjendatud tööriist. Seda ei tohiks kasutada selleks, et näidata tegevust seal, kus sisuline tulemus on väike või olematu.
Riiklikus süsteemis on alati oht, et protsess hakkab elama oma elu. Alguses luuakse asutus konkreetse probleemi lahendamiseks. Siis tekivad ametikohad, tööplaanid, menetlusmudelid, aruandlus, statistika ja vajadus näidata aktiivsust. Lõpuks võib juhtuda, et iga juhtum, mida saab menetleda, tundubki menetlemist väärt, sest menetlemine ise on muutunud töö sisuks.
Aga maksumaksja ei peaks rahastama tegevuse simuleerimist.
Maksumaksja peaks rahastama tulemust, õiglust, avalikku huvi ja reaalselt põhjendatud sekkumist.
Kui konkreetne pankrotimenetlus oli objektiivselt perspektiivitu, siis pidanuks riik olema eriti ettevaatlik. Iga euro, mis kulutati sellisele menetlusele, oli euro, mida ei kasutatud millekski muuks. Avalik raha ei kao vaakumisse. Ta liigub ühest võimalikust kasutuskohast teise. Kui ta liigub mõttetusse menetlusse, siis ei liigu ta vajalikku teenusesse.
See ongi avaliku raha moraalne hind.
Riiklik iroonia: kodanik peab vastutama, ametnik peab põhjendama
Eesti riik on kodaniku suhtes sageli väga nõudlik. Kui inimene jätab maksud maksmata, tuleb riik. Kui ettevõte jätab aruande esitamata, tuleb riik. Kui juhatuse liige ei täida kohustusi, tuleb riik. Kui võlg tekib, tekivad otsused, nõuded, avaldused ja menetlused.
See kõik võib olla õigustatud. Õigusriigis peavad kohustused kehtima.
Aga õigusriigi teine pool on see, et riik ise peab samuti põhjendama. Riik ei saa olla ainult nõudja. Riik peab olema ka selgitaja. Eriti siis, kui riik kulutab raha.
Kui kodanikult nõutakse täpsust, siis peab riigilt nõudma veel suuremat täpsust.
Kui ettevõtjalt nõutakse põhjendatud majanduskäitumist, siis peab ametnikult nõudma põhjendatud menetluskäitumist.
Kui juhatuse liikmelt nõutakse vastutust, siis peab avaliku raha kasutajalt nõudma vastutust.
Selles mõttes ei ole Signe Viimsalu ja Terje Kriisemani väidetav otsus ainult ühe pankrotiasja küsimus. See on laiem küsimus sellest, kuidas riik käitub siis, kui ta ei kuluta omaenda raha, vaid maksumaksja raha.
Kas see on korruptsioonijuhtum või lihtsalt halb haldusotsus?
Oluline on olla täpne. Selliste asjaolude põhjal ei saa automaatselt väita, et tegemist on korruptsiooniga. Korruptsioon eeldab konkreetseid tunnuseid, huvide konflikti, varalist või muud eelist, võimu kuritarvitamist või muud õiguslikult määratletavat käitumist.
Küll aga võib selline juhtum olla avaliku huvi seisukohalt oluline vihje haldusliku ebamõistlikkuse, avaliku raha ebaotstarbeka kasutamise või institutsionaalse vastutamatuse kohta.
Kui otsus kulutada maksumaksja raha perspektiivitu menetluse peale oli halvasti põhjendatud, siis võib see olla halb haldusotsus.
Kui otsuse tegemisel ignoreeriti olulisi asjaolusid, näiteks vastutusotsust, isiklikku pankrotti, tagasivõitmise võimaluste puudumist ja deposiidi tasumata jätmist, siis võib see olla ebakompetentne menetlusotsus.
Kui avalikku menetlust kasutati viisil, mis ei loonud avalikku väärtust, siis võib see olla avaliku raha raiskamine.
Kui aga ilmneks, et otsusel oli varjatud eesmärk, isiklik seos, huvide konflikt või teadlik eelistamine, siis oleks tegemist juba märksa tõsisema küsimusega.
Praegu on kõige korrektsem järeldus järgmine: kirjeldatud asjaolud väärivad avalikku selgitust ja võimalikku kontrolli.
See on piisavalt tõsine. Ei ole vaja üle väita. Faktid ise on juba ebamugavad.
Mida tuleks küsida?
Selle juhtumi puhul oleks mõistlik esitada väga konkreetsed küsimused.
Miks otsustas Konkurentsiameti maksejõuetuse teenistus menetleda asja avalikus menetluses riigi kulul?
Millise analüüsi põhjal hinnati menetlus perspektiivikaks?
Kas arvesse võeti, et maksuvõlg pärines 2019. aastast?
Kas arvesse võeti, et Maksu- ja Tolliamet oli juba teinud vastutusotsuse?
Kas arvesse võeti, et isik oli füüsilise isiku pankrotimenetluses või võlgadest vabastamise menetluses?
Kas arvesse võeti ajutise pankrotihalduri seisukohta tagasivõitmise võimaluste puudumise kohta?
Kas arvesse võeti seda, et ükski huvitatud isik ei tasunud deposiiti?
Millist konkreetset rahalist tulemust riik lootis saavutada?
Milliseid nõudeid plaaniti esitada ja kelle vastu?
Kas need nõuded kattusid sisuliselt juba tehtud vastutusotsusega?
Kui palju maksumaksja raha on menetlusele kokku kulunud?
Kas umbes 5 000 euro suurune tasu pankrotihaldurile oli proportsionaalne?
Kes otsustas avaliku menetluse algatamise?
Milline oli Signe Viimsalu roll?
Milline oli Terje Kriisemani roll?
Kas otsuse põhjendused on avalikult kontrollitavad?
Kas keegi hindas tagantjärele, kas menetlus andis maksumaksjale mingit reaalset kasu?
Need küsimused on lihtsad. Need ei nõua filosoofilist doktorikraadi. Need nõuavad dokumente, otsuseid, põhjendusi ja vastutust.
Satiiriline kokkuvõte: kui riik leiab raha sealt, kus mõistust napib
Satiiriliselt vaadates on kogu lugu peaaegu täiuslik Eesti bürokraatia miniatuur.
On vana maksuvõlg.
On juba tehtud vastutusotsus.
On isiklik pankrot.
On perspektiivitu ettevõtte pankrot.
On tagasivõitmise võimaluste puudumine.
On deposiidi puudumine.
On riik, kes ütleb: “Meil on raha vähe.”
Ja siis on sama riik, kes leiab umbes 5 000 eurot, et maksta pankrotihaldurile menetluse eest, mille praktiline mõte vajab väga tõsist selgitamist.
See on nagu inimene, kes ütleb, et kodus ei ole raha lapse talvesaabaste jaoks, aga ostab samal õhtul kristallist tuhatoosi, kuigi keegi peres ei suitseta.
Võib-olla on olemas väga hea seletus.
Võib-olla oli menetlus vajalik.
Võib-olla oli avalik huvi suur.
Võib-olla leiti midagi, mida kõrvaltvaataja ei tea.
Aga kui seletust ei ole, siis näeb see välja nagu avaliku raha põletamine.
Ja kui avaliku raha põletamise juures on nimedena Terje Kriiseman ja Signe Viimsalu, siis on avalikkusel õigus küsida, miks see otsus tehti, kes seda põhjendas ja mida maksumaksja selle eest sai.
Kokkuvõte: maksumaksja raha ei ole ametkondlik lõbustuspark
Selle loo keskmes ei ole ainult üks vana maksuvõlg või üks pankrotimenetlus. Selle loo keskmes on põhimõte.
Kas riik kasutab maksumaksja raha mõistlikult?
Kas avalik menetlus algatatakse ainult siis, kui selleks on tegelik vajadus?
Kas ametnikud ja teenistuse juhid peavad oma otsuseid sisuliselt põhjendama?
Kas perspektiivitu menetlus tuleb lõpetada või võib seda riigi kulul kunstlikult elus hoida?
Kas maksejõuetuse teenistus on loodud avaliku huvi kaitseks või muutub ta vahel ise avaliku raha kulutamise mehhanismiks?
Need küsimused ei ole pahatahtlikud. Need on vajalikud.
Kui Signe Viimsalu ja Terje Kriiseman tegid otsuse, mis oli õiguspärane, põhjendatud ja avaliku huvi seisukohalt vajalik, peaks selle selgitamine olema lihtne.
Kui aga otsus oli ebaproportsionaalne, perspektiivitu või maksumaksja raha suhtes hoolimatu, siis vajab see avalikku kriitikat.
Riik ei saa nõuda kodanikult vastutust, kui riik ise vastutusest kõrvale hiilib. Avaliku raha kasutamine peab olema rangemalt põhjendatud kui eraraha kasutamine, sest maksumaksja ei saa vabatahtlikult otsustada, kas ta tahab sellist menetlust rahastada või mitte.
Ta lihtsalt maksab.
Ja kui ta maksab, siis on tal õigus küsida:
Mille eest?
Kelle otsusel?
Millise tulemuse nimel?
Ja miks just see menetlus pidi olema väärt maksumaksja raha?
Kuni neile küsimustele ei ole selgeid vastuseid, jääb kogu juhtumi kohale väga lihtne, väga eestilik ja väga ebamugav küsimus:
Kas see oli avaliku huvi kaitsmine või lihtsalt järjekordne kallis näide sellest, kuidas riik oskab maksumaksja raha kulutada palju paremini kui seda põhjendada?
Kommentaare: 0