Avalik kiri

Avalik huvi ei saa olla valikuline.

Olen viimasel ajal täheldanud, et meedias on taas aktiivseks muutunud mitmed vastuolulised tegelased, sealhulgas Signe Viimsalu, kelle tegevusega seoses tekib tõsiseid küsimusi nii maksukohustuste täitmise kui ka kinnisvaratehingute korrektse kajastamise kohta raamatupidamises.

Tekib õigustatud küsimus: kas selline ootamatu meediaaktiivsus on juhuslik või püütakse selle kaudu kujundada endast avalikkusele võimalikult soodsat kuvandit? Samuti vääriks kontrollimist, kas Viimsalu ja temaga seotud ettevõtete tegevuse vastu on riigiasutused huvi tundnud ning kas võimalikke rikkumisi on nõuetekohaselt uuritud.

Jääb mulje, et avalikkusele püütakse iga hinna eest tõestada oma ametikoha vajalikkust ja isiklikku kasulikkust Eesti riigile. Ent inimese väärtust riigiteenistujana ei määra tema esinemiste arv meedias ega oskus rääkida avalikust huvist, vaid tema tegelik tegevus, ausus, pädevus ja vastutus.

Võin omalt poolt kinnitada, et minu ema kinnisvaraga seotud varasemad häirivad juhtumid ei ole viimasel ajal kordunud. Ilmselt on selgeks saanud, et teiste inimeste omandi ja õigustega ei saa karistamatult mängida.

Millega asjaosalised nüüd oma õhtuid sisustavad, seda ma ei tea. Võib-olla veedetakse aega kodus, kass süles, mõtiskledes elu ebaõigluse üle. Võib-olla kavandatakse järgmist avalikku esinemist, kus räägitakse taas suure tõsidusega maksumoraalist ja riigi huvidest. Iroonia seisneb selles, et kõige valjemini moraalist rääkijate endi tegevus ei pruugi alati sama põhjalikku avalikku tähelepanu taluda.

Eriti kahetsusväärne on see, kui meie väikeses, kuid uhkes Eesti riigis kujuneb olukord, kus avaliku sektori ametikoht ja sellega kaasnev staatus võivad pakkuda inimesele autoriteeti, mida tema tegelik tegevus ei õigusta. Riigiteenistus ei tohiks olla varjupaik vastutusest kõrvalehoidmiseks ega võimalus ehitada endale maksumaksja raha eest laitmatut avalikku kuvandit.

Veelgi küünilisem on olukord, kus meedia vahendusel peetakse kodanikele loenguid maksude tasumise kohustusest ja rõhutatakse, et tegemist on avaliku huviga, kuid samal ajal jäävad vastuseta küsimused moraalilugejate endi tegevuse ja võimalike majanduslike huvide kohta.

Avalik huvi ei saa olla valikuline. Kui kodanikult nõutakse täielikku läbipaistvust, peab sama põhimõte kehtima veelgi rangemalt nende suhtes, kes tegutsevad riigi nimel või saavad oma sissetuleku maksumaksja rahast.

Eesti riik ei ole kellegi isiklik äriühing, riigiamet ei ole privileeg ning maksumaksja ei ole lõputu rahakott, mille arvelt saab rahastada isiklikke ambitsioone.

Kõige suurem probleem ei ole selles, et riik nõuab inimestelt maksude tasumist. Probleem tekib siis, kui maksude tasumise moraali jutlustavad inimesed, kelle endi tegevuse läbipaistvuse kohta on põhjust esitada tõsiseid küsimusi.

Riigi usaldusväärsust ei mõõdeta selle järgi, kui veenvalt ametnikud avalikkusele moraali loevad, vaid selle järgi, kas nad ise järgivad samu põhimõtteid, mida teistelt nõuavad.

Seaduse ees peavad kõik olema võrdsed. Eriti need, kes peavad end õigustatuks teistele õpetama, kuidas seadust järgida.