ARVAMUS · 13. NOVEMBER 2026
Maksejõuetuse probleem tuleb lahendada. Aga enne, kui riik annab järelevalveasutusele õiguse võtta inimeselt võimalus ettevõtet juhtida, peab ta näitama, kellele see meede kasu toob, kui palju see maksab ja kes kaitseb inimest eksimuse või omavoli eest.
Mis Pakosta ja Viimsalu vahel tegelikult käib?
Vaidlus oli kirjalikult olemas juba augustis. Justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta küsis 5. augustil, miks teenistuse mõju võlausaldajate kaitsele on ministeeriumi tellitud analüüsi järgi raskesti mõõdetav ning miks on teenistuse avalduste alusel kolme aastaga algatatud kokku 33 avalikku uurimist. Viimsalu palus samal päeval näha analüüsi tervikversiooni koos lisadega. Augusti lõpu vastuses vaidlustas teenistus analüüsi kasutamise ja mitmed selle järeldused. Pakosta 5. augusti kiri · Teenistuse 28. augusti vastus · Avaldatud analüüs
Taustal oli juulikuine pöördumine peaministrile. Viimsalu hoiatas, et varjatud maksejõuetus võib ohustada majandust ja sisejulgeolekut. Ministeerium vastas hiljem, et tema hinnangul ei toeta menetlusstatistika nii laia järeldust. Pankrotiavalduste arv ei näita kogu varjatud maksejõuetust. Samamoodi vajab iga hinnang varjatud maksejõuetuse mahule avalikku metoodikat, et seda saaks kontrollida. ERR-i ülevaade juulikuisest pöördumisest · Ministeeriumi vastus
6. novembri eelnõu järgi alluks teenistuse juht haldus- ja töökorralduslikes küsimustes Konkurentsiameti peadirektorile. Juhi nimetamise ja vabastamise pädevus liiguks ministrilt peadirektorile ning kaoks Riigikogu majanduskomisjoni arvamuse küsimine. Viieaastane ametiaeg säiliks. Eelnõu säilitaks sisulise sõltumatuse tagatised ja keelaks ministril ning peadirektoril anda sisuliste ülesannete täitmiseks siduvaid juhiseid. Eelnõu ja seletuskiri
Saarte Hääl vahendas 13. novembril Eesti Ekspressi lugu, mille järgi peab Viimsalu ümberkorraldust reaktsiooniks suvisele pöördumisele ja katseks teda vaigistada. Pakosta lükkab selle süüdistuse tagasi ning põhjendab muudatust töökorralduse parandamisega. Kirjavahetus ja eelnõu näitavad erimeelsust teenistuse töö hindamise ja juhtimise üle. Seos suvise kirja ja eelnõu vahel on Viimsalu tõlgendus. Saarte Hääle ülevaade
Pakosta põhjendus on arusaadav: kui peadirektor vastutab üksuse töö ja ressursside eest, peab ta saama ka tööd korraldada. Viimsalu vastuväites on samuti kaalukas küsimus. Kes otsustab, kui palju inimesi ja raha keerulise juhtumi uurimiseks eraldatakse? Personal ja eelarve mõjutavad seda, milliseid asju jõutakse uurida. Kui reform läheb edasi, tuleb täpselt kirja panna, kuidas sisulist sõltumatust sellistes olukordades kaitstakse ning kuidas vaidlused lahendatakse.
Ärikeelu üle peab otsustama kohus
Äripäev kajastas 3. novembril Viimsalu ettepanekut anda teenistusele õigus ise ärikeelde määrata. Parempoolsete aseesimees Kadri Kullman vastas 12. novembril, et pankrotist üksi ei saa järeldada pettust ning piirangu peab otsustama sõltumatu kohus. See on tema avalik seisukoht konkreetsete ettepanekute kohta. Pakosta eelnõu tegeleb teenistuse juhtimisega ega anna sellele ärikeelu määramise pädevust. Viimsalu ettepanekud · Kullmani vastulause
Selles küsimuses on Kullmanil õigus. Pankrotiseaduse § 91 järgi määrab ärikeelu kohus. Teenistus saab keeldu taotleda ja tõendid esitada. Selline tööjaotus annab uurijale võimaluse tegutseda ja paneb piirangu vajalikkuse üle otsustama kellegi, kes uurimist ise ei juhtinud. Hilisem kaebeõigus ei pruugi korvata juhtimisõiguseta veedetud kuid, kaotatud lepingut ega ettevõtte lahkunud töötajaid. Kui menetlus venib, tuleb mõõta, millises etapis aeg kaob, ning teha põhjendatud taotluse läbivaatamine kiiremaks. Pankrotiseaduse § 91
Viimsalu tugev argument on see, et ootamine võib vähendada võlausaldaja võimalust oma raha tagasi saada. Võlausaldaja on sageli ise väikeettevõtja. Kui juhatuse liige viib vara seotud isikule ja jätab arved teiste kanda, peab riik kiiresti sekkuma. Kui firma kaotab suurkliendi või saab tellimuste eest raha hilja, võib tulemus olla samuti pankrot. Juhi vastutuse hindamisel tuleb vaadata, mida ta otsuse ajal teadis, mida ta tegi ja kuidas tema otsused mõjutasid võlausaldajaid. Üksnes tagantjärele teada olev kahjum neid küsimusi ei lahenda.
233 miljonit eurot. Mida see arv mõõdab?
„Pealtnägija“ näitas, kuidas võlgades ettevõtte saab anda tankisti kätte ning kuidas sellest võivad jääda arved tarnijatele ja palgakulu ühiskonna kanda. See väärib kajastamist. Saates rääkis Signe Viimsalu umbes 233 miljonist eurost, mille olid tema sõnul kolme ja poole aasta jooksul maha jätnud ligikaudu 600–650 teenistuse laual olnud ettevõtet. ERR-i pealkiri raamib selle riigi kaotusena. Saates kirjeldatud summa on menetletud ettevõtete maha jäetud võlgade koondarv. Loo põhjal ei selgu, kui suur osa sellest oli maksuvõlg, kui palju oleks olnud realistlik sisse nõuda ega kui suure osa oleks ära hoidnud teenistusele antav ärikeelu õigus. ERR-i „Pealtnägija“ lugu
Veel selgemalt on arvutuse eeldused vaidluse all teise, palju suurema arvu puhul. Riigikogu majanduskomisjonis küsis Andres Sutt, kuidas jõudis teenistus oma 2024. aasta aruandes 12,5 miljardi euro suuruse kahjuhinnanguni. Protokolli järgi kirjeldas Viimsalu arvutust, mis laiendas varatute ettevõtete keskmise võla hinnanguliselt laiemale ettevõtete ringile. Ta möönis, et summa võib olla ka üks või kolm miljardit. Need on väga erinevad suurusjärgud. Niisugune hinnang vajab enne poliitiliste otsuste tegemist avalikke eeldusi ja sõltumatut kontrolli. Riigikogu majanduskomisjoni protokoll, lk 5–6
Nii saab avalikku arvamust suunata ka ilma arve välja mõtlemata. Näita suurt võlasummat, too ekraanile kõige räigemad juhtumid ja lase vaatajal järeldada, et rohkem võimu tooks selle raha tagasi. Saate fookus firmamatmisel on mõistetav. Kui aga sama lugu kasutatakse uute volituste õigustamiseks, tuleb küsida, kus on tõendid nende volituste kasu kohta ja kus on arvestus nende hinna kohta.
Ametivõim ei tohi muutuda isikliku kättemaksu vahendiks
Võlgniku vara liikumist peab saama uurida. Kui menetleja küsib andmeid kolmanda isiku kinnisvara kohta, peab iga päringu puhul olema võimalik tagantjärele kontrollida selle õiguslikku alust, seost konkreetse menetlusega ja vajalikkust. Kui menetlusosaline heidab ametnikule ette pilkamist või alandavat suhtlust, tuleb vaadata kirjavahetust või protokolli ning anda ka ametnikule võimalus vastata. Sellise kaebuse lahendamine peab olema sõltumatu sellest, kelle tegevuse peale kaevatakse.
Andmete küsimise piirid on olnud ka ametliku arutelu all. Andmekaitse Inspektsioon selgitas 2024. aastal Viimsalule saadetud vastuses, et teenistus võib haldusjärelevalves küsida pankrotihaldurilt ka isikuandmeid sisaldavat teavet, ning käsitles sellise töötlemise õiguslikku alust. See kiri puudutab pädevuse piire. Sellest ei saa teha järeldust konkreetse kinnisvarapäringu seaduslikkuse ega ametniku isikliku motiivi kohta. Andmekaitse Inspektsiooni 4. juuli 2024. aasta vastus
Kes loeb kokku ärikeelu hinna?
Ärikeeld võib katkestada juhtimislepingu, jätta ettevõtte ilma võtmeisikuta või nurjata rahastuse. Ka hiljem tühistatud piirangu ajal võib tehing käest minna. Riigikohus on rõhutanud, et ärikeeld riivab tugevalt töökoha valiku ja ettevõtlusvabadust ning selle proportsionaalsus tuleb tagada juba meetme kohaldamisel. Saamata jäänud tulu hindamisel tuleb eristada loodetud käivet tõenäolisest tulust ning näidata, milline kahju tekkis piirangu tõttu. Riigikohtu lahend 3-3-1-70-15 · Kohtupraktika saamata jäänud tulu kohta
Selles vaidluses avaldatud materjalidest ei nähtu koondarvestust selle kohta, kui palju tulu on põhjendamatute või ülemääraste piirangute tõttu saamata jäänud. Enne volituste laiendamist tuleb avaldada vähemalt ärikeelu taotluste arv, rahuldamise ja tühistamise osakaal, piirangute kestus, võlausaldajatele tegelikult tagasi saadud raha ning hinnang piirangute tõttu kaotatud lepingutele ja tulule. Kui mure on, et ettevõtjad viivad oma tegevuse ja maksubaasi mujale, tuleb ka seda uurida ning eristada järelevalve mõju muudest lahkumise põhjustest. Kummagi poole kahju ei saa usutavalt võrrelda enne, kui mõlemat on mõõdetud.
Neli nädalat: millist teavet riik tegelikult vajab?
Kullmani artikli järgi soovib Viimsalu lühendada majandusaasta aruande tähtaega kuuelt kuult neljale nädalale. Värskem info aitaks partneril hinnata, kas krediiti anda. Nelja nädalaga peaksid aga paljud ettevõtted korraga lõpetama raamatupidamise, aruande kinnitama ja vajaduse korral korraldama audiitorkontrolli. Enne üldise tähtaja muutmist tasub võrrelda, kui palju selline kord maksaks ning kui palju varem tooks see nähtavale ettevõtted, kes aruanded juba praegu esitamata jätavad. Äripäev, 12. november
Kui eesmärk on varasem hoiatus, katsetagem esmalt kitsamat lahendust. Näiteks võiks olemasolevate andmete põhjal paremini tuvastada korduvaid aruandevõlglasi, kellel on samal ajal ka kasvavad võlad. Seejärel saab hinnata, millist lisainfot on tarvis ning kas väiksematele ja suurematele ettevõtetele sobib sama tähtaeg.
Mis peaks juhtuma edasi?
Pakosta peaks selgitama, kuidas jääb teenistus sisuliselt sõltumatuks ka siis, kui peadirektor nimetab juhi ja otsustab ressursside üle. Viimsalu peaks näitama, millistes juhtumites jääb praegusest kohtulikust menetlusest väheks ja kui palju kiirem menetlus võlausaldajatele tegelikult tagasi tooks. Mõlemalt tasub küsida samu mõõdikuid: kui kaua kestavad menetlused, kui palju vara õnnestub säilitada ja kui palju raha jõuab võlausaldajateni. Avalike uurimiste arv annab töö mahust aimu. Üksi ei näita see uurimiste tulemust.
Teenistusele tuleb anda vahendid rikkumiste uurimiseks. Ärikeelu üle peab otsustama sõltumatu kohus. Kui riik tahab oma võimu laiendada, peab ta avalikkusele näitama nii selle kasu võlausaldajatele kui ka hinda ettevõtjatele. Seni pole suurem otsustusõigus põhjendatud.
Juhtpilt on väljamõeldud allegooria järelevalvevõimu koondumisest.
Kommentaare: 1
Väga oige jutt! Me peame riigina soodustama ettevõtlust mitte lubama üksikutel ametnikel keskkonda kujundada!