Avalik huvi ei saa olla valikuline.
Olen viimasel ajal täheldanud, et meedias on taas aktiivseks muutunud mitmed vastuolulised tegelased, sealhulgas Signe Viimsalu, kelle tegevusega seoses tekib tõsiseid küsimusi nii maksukohustuste täitmise kui ka kinnisvaratehingute korrektse kajastamise kohta raamatupidamises.
Tekib õigustatud küsimus: kas selline ootamatu meediaaktiivsus on juhuslik või püütakse selle kaudu kujundada endast avalikkusele võimalikult soodsat kuvandit? Samuti vääriks kontrollimist, kas Viimsalu ja temaga seotud ettevõtete tegevuse vastu on riigiasutused huvi tundnud ning kas võimalikke rikkumisi on nõuetekohaselt uuritud.
Jääb mulje, et avalikkusele püütakse iga hinna eest tõestada oma ametikoha vajalikkust ja isiklikku kasulikkust Eesti riigile. Ent inimese väärtust riigiteenistujana ei määra tema esinemiste arv meedias ega oskus rääkida avalikust huvist, vaid tema tegelik tegevus, ausus, pädevus ja vastutus.
Võin omalt poolt kinnitada, et minu ema kinnisvaraga seotud varasemad häirivad juhtumid ei ole viimasel ajal kordunud. Ilmselt on selgeks saanud, et teiste inimeste omandi ja õigustega ei saa karistamatult mängida.
Millega asjaosalised nüüd oma õhtuid sisustavad, seda ma ei tea. Võib-olla veedetakse aega kodus, kass süles, mõtiskledes elu ebaõigluse üle. Võib-olla kavandatakse järgmist avalikku esinemist, kus räägitakse taas suure tõsidusega maksumoraalist ja riigi huvidest. Iroonia seisneb selles, et kõige valjemini moraalist rääkijate endi tegevus ei pruugi alati sama põhjalikku avalikku tähelepanu taluda.
Eriti kahetsusväärne on see, kui meie väikeses, kuid uhkes Eesti riigis kujuneb olukord, kus avaliku sektori ametikoht ja sellega kaasnev staatus võivad pakkuda inimesele autoriteeti, mida tema tegelik tegevus ei õigusta. Riigiteenistus ei tohiks olla varjupaik vastutusest kõrvalehoidmiseks ega võimalus ehitada endale maksumaksja raha eest laitmatut avalikku kuvandit.
Veelgi küünilisem on olukord, kus meedia vahendusel peetakse kodanikele loenguid maksude tasumise kohustusest ja rõhutatakse, et tegemist on avaliku huviga, kuid samal ajal jäävad vastuseta küsimused moraalilugejate endi tegevuse ja võimalike majanduslike huvide kohta.
Avalik huvi ei saa olla valikuline. Kui kodanikult nõutakse täielikku läbipaistvust, peab sama põhimõte kehtima veelgi rangemalt nende suhtes, kes tegutsevad riigi nimel või saavad oma sissetuleku maksumaksja rahast.
Eesti riik ei ole kellegi isiklik äriühing, riigiamet ei ole privileeg ning maksumaksja ei ole lõputu rahakott, mille arvelt saab rahastada isiklikke ambitsioone.
Kõige suurem probleem ei ole selles, et riik nõuab inimestelt maksude tasumist. Probleem tekib siis, kui maksude tasumise moraali jutlustavad inimesed, kelle endi tegevuse läbipaistvuse kohta on põhjust esitada tõsiseid küsimusi.
Riigi usaldusväärsust ei mõõdeta selle järgi, kui veenvalt ametnikud avalikkusele moraali loevad, vaid selle järgi, kas nad ise järgivad samu põhimõtteid, mida teistelt nõuavad.
Seaduse ees peavad kõik olema võrdsed. Eriti need, kes peavad end õigustatuks teistele õpetama, kuidas seadust järgida.
Kirjanduslik fiktsioon · Lugemisaeg umbes 15 minutit
See on algupärane tänapäevane kirjanduslik kummardus Fjodor Dostojevski teosele „Ülestähendusi põranda alt” (1864): katse kuulata selle rahutut häält nüüdisaegses Eestis, kus ametniku kirjutuslaud on kolinud arvutiekraanile, kuid inimese võime ennast õigustada pole muutunud. See ei ole tõlge ega algteose ümberjutustus. Dostojevski ei paku lihtsat meeleparanduse õpetust; siinne jutustus küsib omal viisil, kui kaua saab inimene oma südametunnistust menetlusse suunata.
Jutustaja on väljamõeldud nimetu ametnik. Tema teod, suhted, vestlused ja siseelu on loodud selle loo jaoks ega kirjelda ühegi tegeliku inimese tõendatud käitumist või mõtteid. Veebilehe arvamusartiklitest on laenatud küsimusi võimu, vastutuse ja inimväärikuse kohta, mitte süüdimõistvaid järeldusi. Tehisintellektiga loodud fotorealistlikud illustratsioonid kasutavad tellija antud visuaalset eeskuju kirjandusliku rolli kujutamiseks; need ei ole dokumentaalfotod.
1. Aken, mis nägi mõlemale poole
Ma ei ole kuri inimene. Palun alustagem sellest. Kurjadel inimestel peab ometi olema mingi nauding, mingi tume soojus rinnus. Mina olen enamasti väsinud. Mul valutab õlg, mul on vastamata kirju ja ma tean, kui kergesti nimetab inimene ülekohtuks seda, mis takistab tal oma tahtmist saada.
Näete, ma juba kaitsen ennast. Keegi pole mind veel süüdistanud.
Kell on kaks läbi neliteist. Korter on vaikne. Köögiaknast peegeldub tagasi minu nägu, mille tagant paistab magava linna üksikuid tulesid. Olen jätnud arvuti lahti, kuigi tööd ma enam ei tee. Või siiski: mõtlen välja lauset, millega hommikul tõrjuda küsimus, millele ma oskan vastata.
See oskus on oluline. Kui ma ei oskaks, oleks mul lihtsam.
Kirjutasin päeval inimesele, et tema pöördumisele on vastatud. Vastatud oligi. Minu lause oli tõene täpselt sellisel viisil, nagu võib lukustatud uks olla täiesti korras uks. Hinged töötavad, lukk peab, värv ei kooru. Ainult inimene jääb teisele poole.
Ärge nüüd arvake, et ma igatsen maailma, kus igale soovile vastatakse jah. Ma tean, milleks on vaja keelduda. Olen näinud valetamist, hoolimatust ja võlgu, mille taga kannatavad inimesed, keda kõige valjem kaebaja ei maini. Mõnikord on minu külmus kaitsnud kedagi nõrgemat. Ma hoian neist kordadest kinni. Need on mu isiklikud tunnistajad.
Aga täna öösel ei tulnud nemad kohale. Tuli üks teine nägu. Mitte süütu nägu. Mitte meeldivgi. Nägu, mida olin päeval pidanud piisavaks põhjuseks, et oma laused veel pisut kõvemaks teha.
Ma tõmbasin ekraani heleduse madalamaks. Nägu aknas jäi alles.
2. Riik, mille me saime, ja riik, kelleks me saime
Ma mäletan inimesi laulmas. Mäletan, kuidas täiskasvanud korraga sirgemalt seisid, justkui oleks tuppa toodud rohkem õhku. Hiljem sain selgeks kuupäevad: 24. veebruar 1918 ja 20. august 1991. Eesti taastas oma iseseisvuse, jätkates okupeeritud riigi õiguslikku järjepidevust. See polnud lihtsalt ühe uue kontori avamine laguneva Nõukogude Liidu kõrval. See oli kodu tagasinõudmine.
Lapsena arvasin, et tagasi saadud kodus ei alandata enam kedagi.
See oli lapselik mõte, kuid ma pole kindel, kas täiskasvanuks saamine andis mulle õiguse seda põlata. Me vajasime oma riiki tõsiste inimeste, mitte ainult laste pärast. Vajasime seda selleks, et kellegi juhuslikust tahtest ei saaks meie saatus. Et sõna „meie” ei tähendaks enam ust, mille taga keegi otsustab, kes tohib sisse tulla.
Kui ma avalikku teenistusse läksin, tahtsin olla selle erinevuse üks väike kandja. Ei midagi suurejoonelist. Korralik töö. Selge vastus. Õigel ajal tehtud otsus. Aastate jooksul õppisin, kui palju otsuseid tuleb teha puudulike andmete ja vastakate huvide vahel. Ma ei kaotanud oma ideaale ühe dramaatilise reetmisega. Panin nad tasapisi ootele, kuni töökoormus väheneb.
Töökoormus ei vähenenud.
Me olime vahetanud vapid, vormid ja infosüsteemid. Aga ma polnud märganud, kui hea meelega võis minus edasi elada vana liigutus: enne kui vastan, panen küsija tema kohale. See liigutus ei kuulu ühele rahvale ega ühele ajastule. Just sellepärast ei kao ta lipuvahetusega.
Kui vähesed õpivad seadust kasutama kilbina enda ja relvana teiste jaoks, võib terve rahvas hakata seaduses nägema võõrast võimu. Dostojevski ametnik ei pea siis enam elama ühes kabinetis: temast võib saada riigi harjumus. Me võime rääkida vabadusest ja õpetada oma lastele samal ajal, et ellujäämiseks tuleb õppida alandust taluma. Niisugune õppetund sööb vabariiki seestpoolt.
Iseseisvus annab rahvale võimaluse oma elu korraldada. Ta ei kirjuta meie eest häid otsuseid ega õpeta võimu kandjale iseenesest tagasihoidlikkust. Riigi vabadus ei muuda automaatselt vabaks inimest, kes istub selle riigi ooteruumis.
Olin seda mõtet kunagi pidanud pidukõneks. Nüüd sain aru, et see oli minu ametijuhendi kirjutamata esimene rida.
3. Üks täiesti korrektne kiri
Temast peab rääkima ausalt. Ta oli raske inimene. Ta katkestas mind, omistas mulle kavatsusi, mida mul polnud, ning luges mõnegi rahuliku lause ähvarduseks. Ta oli ka ise vigu teinud. Mul oli nende kohta dokumente. Miks ma peaksin jätma selle ütlemata? Õiglus ei saa tähendada, et kõige järsem inimene saab lõpuks kõik andeks.
Nii ma mõtlesin. Ja selles mõttes oli tõtt. Ohtlik oli see, mida ma tõega edasi tegin.
Ühel päeval küsis ta, miks on vaja uuesti esitada dokument, mille andmed olid meil olemas. Ma oleksin saanud asja kontrollida. See võtnuks aega, aga vähem kui järgnev kirjavahetus. Selle asemel rõhutasin tema kohustust. Mulle ei meeldinud tema toon. Kas toon oli otsuse alus? Loomulikult mitte. Alus oli kirjas teisal, korrektses kohas.
Ma ei võtnud altkäemaksu. Keegi ei helistanud mulle salajase palvega. Ma ei kavandanud kellegi hävitamist. Mul oli ainult võimalus teha elu raskemaks inimesele, kes oli teinud minu päeva raskemaks, ja ma ei uurinud seda võimalust endas liiga lähedalt.
Siin on koht, kus mu jutustus muutub ebamugavaks ka mulle. Oleks mugavam kirjeldada suurt kuritegu. Suurt kuritegu saab endast eemal hoida. Seda teevad teised inimesed. Mina panin ühe kirja teele.
Hiljem kirjutas ta, et ei maga. Mainis lapsi. Ma märkisin endale, et ta püüab asja emotsionaalseks muuta. Muidugi võis ta seda teha. Inimesed kasutavad vahel oma valu argumendina. Kuid sellest võimalusest tegin ma vaikse loa mitte küsida, kas valu on päris.
Nüüd kujutlen: mina vaatasin tähtaega. Tema vaatas õhtul oma last, kelle jutust polnud ta ühtki lauset kuulnud. Mina sulgesin tööpäeva lõpus toimiku. Tema viis selle endaga magamistuppa. Mina nimetasin järgmist nõuet täiendavaks toiminguks. Tema perekonna jaoks tähendas see veel üht nädalat, mille jooksul isa oli kodus ainult kehaga.
Ma ei teadnud nende elu. See on tõsi. Aga ma olin hakanud pidama oma teadmatust neutraalsuseks.
Õhtul viis koristaja mu prügikastist ära mustandi, milles olin kirjutanud „ta peab ükskord aru saama”. Lõplikus kirjas seda lauset polnud. Alles jäid alus, tähtaeg ja nõue. Olin uhke, et oskan isikliku reaktsiooni ametlikust tekstist eemaldada. Alles nüüd küsin, kas eemaldasin reaktsiooni ka otsusest või pesin ainult tema keele puhtaks.
Kui inimene lõpuks karjus, tundsin kergendust. Nüüd oli mul nähtav põhjus temast eemalduda. Ma polnud tahtnud tunnistada, kui väga vajasin tema inetut lauset, et mitte enam kuulda tema lihtsat küsimust.
4. Lammas augus
Pühapäeval helistas mu ema. Ta ei tundnud menetlust ega pidanud seda tundma. Kuulas mu selgitust kannatlikult ja küsis siis, kas ma mäletan seda kohta, kus lammas kukub hingamispäeval auku.
Ma ütlesin, et mäletan küll. Tegelikult mäletasin ainult lammast.
Õhtul avasin Matteuse evangeeliumi 12. peatüki, salmid 9–13. Sünagoogis on kuivanud käega inimene. Jeesuselt küsitakse, kas hingamispäeval tohib tervendada. Vastuseks tõstab ta kuulajate ette lamba: kui oma loom kukub auku, kas omanik ei haara temast kinni ega tõmba teda välja? Seejärel küsib ta: „Kui palju tähtsam lambast on nüüd inimene!” ning kinnitab hea tegemise lubatavust.
Mind häiris, et vastus oli nii argine. Ei mingit hiiglaslikku teooriat. Ainult auk ja see, kes seisab selle kõrval. Käed, mida saaks kasutada.
Ma kujutasin ette, kuidas oleksin ise selle juhtumi lahendanud. Kõigepealt oleksin kindlaks teinud, kelle pädevusse auk kuulub. Seejärel palunud kinnitada, et lammas on tõepoolest sees. Siis oleksin selgitanud, miks ei saa ühe emotsionaalse juhtumi põhjal üldist korda muuta. Ma oleksin olnud täiesti võimeline kirjutama loomale: teie olukord on meile teada.
See pole Piibli lause. See on minu lause. Just sellepärast tegi ta mulle haiget.
Markuse 3:1–6 jutustab samuti kuivanud käega inimese tervendamisest. Seal asetatakse vastamisi hea ja kuri, elu päästmine ja hävitamine; vastuseks kõlab vaikus. Ma olin seni lugenud vaikust viisakuse märgiks. Äkki nägin, et vaikus võib olla ka valik, mis jätab hädalise üksi.
Hakkasin end kaitsma: mina ei ole Jeesus. Ma ei saa iga kurbuse peale korda kõrvale heita. See oli jälle tõsi. Aga miks kasutasin tõest lauset alati just sel hetkel, kui teine tõde hakkas mu käest midagi nõudma?
Küsimus polnud selles, kas mul on õigus seadus unustada. Küsimus oli selles, kas ma tohin unustada inimese, kelle pärast seadust üldse vaja on.
5. Täht ei kanna vastutust minu eest
Ma tean, kui ohtlikuks võib muutuda jutt seaduse vaimust. Iga omavolitseja võib väita, et tema taipab vaimu paremini kui tekst. Ka mina võiksin nimetada oma eelistused halastuseks ja sõprade erandid inimlikkuseks. Kui seadus sõltuks ainult minu südamest, sõltuks kodanik ka minu tujust.
Seepärast tuleb lugeda edasi. Matteuse 5:17 ei kujuta Jeesust seaduse tühistajana. See pidurdab mu soovi võtta evangeeliumist välja ainult mulle sobiv lause. Inimlikkus ei anna ametnikule õigust asendada õigust oma meelevaldsusega.
Aga Matteuse 23:23 ei lase ka vastupidisesse mugavusse põgeneda. Seal heidetakse ette pisiasjade hoolikat täitmist, kui samal ajal jäetakse kõrvale kaalukamad nõuded: õiglus, halastus ja ustavus. Pisikestest kohustustest ei pea loobuma; need ei tohi saada ettekäändeks suuremate unustamisele.
Mul olid pisiasjad korras. Võib-olla just sellepärast tundsin end puudutatuna.
Markuse 2:27 asetab hingamispäeva inimese teenistusse: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks.” Ma ei saa sellest teha haldusõiguslikku otsust ega luba ükskõik millist normi eirata. Saan aga küsimuse, mida ükski vorm ei vasta minu eest: kas ma kasutan korda tema eesmärgi täitmiseks või inimese väärtuse vähendamiseks?
Teise korintlaste kirja 3:6 tähe ja Vaimu vastandus kõneleb uue lepingu teenimisest, mitte tänapäevase ametniku õigusest paragrahve ära visata. Kirjandusliku analoogiana tabab see siiski mu enesepettuse keskpunkti. Elu ei saa usaldada üksnes märgile, mille taha inimene ise vastutusest kaob.
Õigus peab piirama nii kodaniku omavoli kui ka minu oma. Just seepärast pean suutma põhjendada eesmärki, vahendi sobivust ja koormat. Inimest ei ole loodud selleks, et minu korrektsus saaks tema peal võidutseda.
6. Väljuvad reisijad
Mu tütar rääkis lahkumisest ühel tavalisel teisipäeval. Mitte tüli käigus. Ta tõstis lapse tühja pudeli nõudepesumasinasse ja ütles, et neil on tööpakkumine. Tema elukaaslasel ka. Nad olid vaadanud lasteaedu.
Esimesena küsisin palga kohta. See oli ohutu teema. Eluasemest, erialasest arengust ja soovist maailma näha sain ma samuti rääkida, ilma et peaksin oma toolil asendit muutma. Need kõik olid tõelised põhjused. Ta ei taandanud oma otsust ühele ametnikule ega ühele pahale kogemusele.
Aga kui ma küsisin, kas midagi hoiab neid siin tagasi, vastas ta ootamatult: „Ma tahaksin kasvatada last kohas, kus ma ei pea iga küsimust esitades valmistuma enda kaitsmiseks.”
Ma alustasin vastust sõnadega „igas riigis”. Ta noogutas juba ette. Me tundsime mõlemad seda lauset. See oskas kõike seletada ja ei muutnud midagi.
„Ma ei arva, et mujal on taevas,” ütles ta. „Ma lihtsalt ei taha, et kodu tähendaks mulle alatist valmisolekut vaidluseks.”
Ta ei süüdistanud mind. Ma oleksin süüdistusega paremini toime tulnud. Oleksin leidnud ebatäpsuse, toonud näite, osutanud erandile. Tema rääkis oma piirist, mille üle minul polnud pädevust otsustada.
Nädal hiljem saatsin neid sadamasse. Lapse kinnas kukkus põrandale ja ma korjasin selle üles. Nii väike asi: käsi kummardub, sest on vaja. Mitte ükski kord ei nõudnud minult selgitust, miks just mina ja miks praegu.
Terminali akende taga oli meri hall. Ümberringi mindi tööle, külla, õppima, tagasi koju. Ma ei saanud nende nägudest välja lugeda üht rahvuslikku diagnoosi. Lahkutakse paljudel põhjustel, tullakse tagasi, armastatakse mitut paika korraga. Kuid mu tütre loos oli usaldusel oma koht. Ma ei saanud seda kohta olematuks parandada.
Ta kallistas mind ega palunud mul vabandada terve Eesti eest.
Kui nende seljad värava taha kadusid, mõistsin midagi, mille kohta mul polnud tabelit: riik võib kaotada inimese ammu enne seda, kui inimene oma elukoha registris ära muudab.
7. Ametikoha kõrkus
Tagasiteel mõtlesin Shakespeare’ile. See kõlab pretensioonikalt; lubage mulle vähemalt üks pretensioon, mis ei anna kellelegi tähtaega. „Hamleti” kolmanda vaatuse esimeses stseenis seisavad elukoormate hulgas kõrvuti õigusemõistmise venimine, the law’s delay, ja ametikoha kõrkus, the insolence of office.
Need polnud kaks suurt ajaloolist katastroofi. Need olid asjad, mida inimene pidi päevast päeva taluma. Ootamine. Alla neelatud lause. Teadmine, et sinu aeg ei maksa teisele poolele sama palju kui talle tema oma.
Ma olin ette kujutanud kõrkust valju häälena. Minu hääl oli vaikne. Ma ütlesin „palun” ja „lugupidamisega”. Nüüd kuulsin, et kõrkus võib asuda ka selles, mida ma ei pea vajalikuks seletada. Selles, et minu tüdimus saab ametliku kuju, aga kodaniku tüdimus tõendab tema sobimatust.
Kui rahvas hakkab niisugust kogemust pidama oma riigi loomulikuks hääleks, lähevad kaotsi rohkemad asjad kui maksumaksjad. Väheneb tahtmine midagi algatada. Inimene teeb ennast väiksemaks, et mitte silma jääda. Teine viib oma julguse mujale. Kolmas jääb siia, aga loobub uskumast, et tema küsimus võiks midagi parandada.
Kas ma väidan, et kogu Eesti on selline? Ei. Ma tean ametnikke, kes teevad iga päev vastupidist. Just nemad võtavad ära mu viimase mugava vabanduse, nagu poleks teisiti võimalik.
Ja ma ei taha, et keegi võtaks mu ööd tõendina, nagu vajaksime nüüd üht tugevat inimest, kes ebameeldivad reeglid kõrvale lükkab. See oleks mu vea suurendamine terve riigi mõõtu. Me vajame korda, mis lubab kodanikul vastu vaielda, ja inimesi, kes ei kuule igas vastuväites solvangut. Seadus peab kaitsma ka siis, kui rakendaja pole parasjagu helde.
Hamlet ei tapa end selle monoloogi järel. Ka rahva enesehävitus, millest ma siin mõtlen, on hoiatuslik kujund, mitte vältimatu saatus: aeglane loobumine inimestest, kelle elujõudu riik peaks hoidma. Väike rahvus ei saa lõputult lubada, et tema kodud muutuvad väljumise ooteruumideks.
Me ei jää kestma üksnes sellepärast, et meie riik on juriidiliselt olemas. Peame tahtma siin koos elada. Selle tahtmise kulutamine pole kõrvalkulu, mille võib aastaaruande lisasse ära peita.
8. Põranda alt kostab minu enda hääl
Dostojevski põrandaalune inimene ei ole mu jaoks moraalijutluse pahategija, kes saab õigel leheküljel oma karistuse. Ta on liiga teadlik, liiga solvunud, liiga osav muutma häbi uueks alanduseks. Ta igatseb teise inimese lähedust ja rikub selle siis ära, et mitte olla tema ees kaitsetu. Teda ei vabasta veel see, et ta oskab ennast paljastada.
Ma tunnen selle ohu ka endas ära. Võin kirjutada nii ilusa ülestunnistuse, et hakkan pidama oma kannatust tehtud kahju tasumiseks. Võin olla oma süü tundmises sedavõrd põhjalik, et mul ei jää enam aega midagi parandada. Võin isegi mõelda: vähemalt mina näen süsteemi läbi. Kui mugav kõrgem korrus põranda all.
Siinne öö pole lubadus, et teadlikkus teeb mind heaks. Ta võtab ainult ära ühe võimaluse: öelda, et ma ei märganud.
Olin kaua uskunud, et südametunnistus on vali hääl, mis annab selge käsu. Minu oma saabus küsimusena: miks sa jätsid selle selgitamata, kui sa oskasid? Ma vastasin töökoormusega. Ta küsis uuesti. Vastasin inimese varasemate vigadega. Ta ei vaielnud neile vastu. Küsis uuesti.
See oli kõige raskem. Ta ei nõudnud, et kuulutaksin teise inimese süütuks. Ta nõudis, et vaataksin enda valikut ilma tema vigade taha peitumata.
Roomlaste kirja 2:14–16 räägib südametunnistuse tunnistusest ja mõtetest, mis inimest süüdistavad või kaitsevad, Jumala kohtumõistmise vaates. Ma ei saanud sellest endale uut ametkondlikku menetlust teha. Ometi tundsin ära ruumi, kus mu parimad vastused ei olnud enam viimased vastused.
Ma olin harjunud kontrollima, kellel on õigus küsimust esitada. Selle küsija volitust ei saanud ma tühistada. Minu südametunnistus oli mulle järele jõudnud. Ta ei toonud kaasa kättemaksu ega lohutavat kinnitust, et nüüd olen parem inimene. Ta ei lasknud mul lihtsalt enam üksi istuda.
9. Märkus, mida ei saa tagasi võtta
Hommikul läksin tööle varem. Koridoris põles osa lampe. Kohvimasin tegi oma väikest tööstuslikku häält, nagu oleks maailm suutnud pärast mu ööd täiesti muutumatuks jääda.
Avasin toimiku. Esimene kiusatus oli parandada vana kirja nii, et mu eksimus paistaks väiksem. Sõnastust täpsustada. Jätta endast natuke parem jälg. Tundsin selle liigutuse ära ja jätsin algse kirja alles.
Koostasin uue märkuse. Kirjutasin, milline küsimus oli saanud sisulise vastuseta vastuse. Millised andmed olid meil juba olemas. Milline minu põhjendus ei näidanud piisavalt, miks lisakoormus vajalik oli. Ma ei kuulutanud kogu menetlust õigusvastaseks ega lubanud tulemust, mille otsustamine ei kuulunud mulle. Palusin asja uuel inimesel hinnata ja teatasin juhile kahtlusest, et mu isiklik suhtumine oli otsust mõjutanud.
See oli kuiv tekst. Olin lootnud, et moraalne tegu tundub soojem.
Kirja kodanikule alustasin kolm korda. „Kui Teile on jäänud mulje” oli esimene katse. Kustutasin selle. „Tekkinud olukorras” oli teine. Kustutasin ka selle. Lõpuks kirjutasin, mida mina olin jätnud tegemata ja mida ma nüüd selle parandamiseks teen.
Ma ei küsinud, kas ta mulle andestab. Mul polnud õigust anda talle veel üht ülesannet.
Enne saatmist läksin akna juurde. Klaasis oli sama nägu mis öösel. Selle taga liikus linn: bussid, ehitusmehed, koolikotid, keegi, kes kiirustas kellegi juurde. Riik ei olnud sellel hommikul minu laud. Ta oli ka kõik see, mis pidi saama minu lauast mööda edasi elada.
Ma ei tea, kas mu tütar tuleb tagasi. Ma ei tea, kas inimene, kellele kirjutasin, usub mu uut kirja. Ma ei tea, kas järgmisel raskel päeval ei vali ma jälle kõige mugavamat tõde. Üks hommik ei hüvita aastaid ega lõpeta inimese võitlust iseendaga.
Aga enne kui vajutasin saatmisnuppu, kirjutasin märkusele oma nime. Seekord ei kasutanud ma seda ametikoha kinnitamiseks. Kasutasin seda selleks, et vastutus ei jääks jälle ilma inimeseta.
Kirjanduslikud lähtekohad ja viited
- Fjodor Dostojevski, Notes from the Underground (1864). Siinne tekst on iseseisev tänapäevane austusavaldus, mitte tõlge ega väide algteose ainsa moraali kohta.
- William Shakespeare, „Hamlet”, III vaatus, 1. stseen. Rahvusliku enesehävituse kujund on siinse jutustuse tõlgendus.
- Riigikogu: Eesti taasiseseisvumine.
- Piibliviited: Mt 12:9–13; Mk 2:27; Mk 3:1–6; Mt 23:23; Mt 5:17; 2Kr 3:6; Rm 2:14–16. Kirjanduslikud analoogiad ei asenda nende tekstide usulist konteksti ega kehtiva õiguse tõlgendamist.
Sama veebilehe arvamuslik taustalugemine. Järgmised käsitlused andsid küsimusi institutsionaalsest usaldusest. Nende kahtlusi ega hinnanguid ei ole siinses väljamõeldud loos muudetud tõendatud faktideks:
- „Riigivõimu ringkaitse ja kodanik kui alati nõrgem pool”.
- „E.L., riiklik surve ja inimese taluvuspiir”.
- „Kodanik ja riiklik menetlusvintsutus: kui perspektiivitu pankrotiasi hakkab paistma karistusena”.
- „Signe Viimsalu avalik persona ja Eesti riigi optika”.
- „Kafka „Kohtuotsus” ja Eesti Vabariigi ametniku võimu demonstratsioon”.
Kommentaare: 0